28.09.09 lisa 1

Ahjaa veel tahtsin sõna saada. Esiteks tänan Kaidat kommentaari eest, kuna ta on vanem kui leib, on tema kommentaarid alati üks äraütlemata meeliületav ja mis peamine, ka hariv lugemine (lisasin paremasse äärde ka nimetatud kodaniku blogi, mis on küll teeniamtult 7 kuud jõude seisnud, aga vaatamata sellele tähelepanuvääriv lugemine Argentiinamaast :) Üldiselt nõustun täielikult oma vanema kolleegi märkustega ja lisan ainult väikese informatiivse seiga - keset ramadani oli kaubanduskeskuses üks islamistlik ärimees üles sättinud ka oma müügiputka, kus ta kauples sulaselgete indulgentsidega. Hinnakiri oli ka ilusti üleval, näiteks paastu murdmise lunastuskiri maksis 50 dirhamit ehk 150 krooni, oli ka kallimaid ja odavamaid. Aga teretulemast Euroopa keskaega, isiklikult hakkan nüüd punuma omale raudrüüd :)

18.09.09 ehk Metroo eri

Eid Mubarak! Ehk siis meil on käsil Ramadani viimased 2 päeva (või 3, olenevalt sellest, kui kiiresti seltsimees Kuu taevast suvatseb kaduda). Peale seda tuleb siin ohjeldamatu söögiorgia, mis äärmiselt diskrimineerivalt kestab erafirmade töötajatele 2 päeva ja riiklike institutsioonide omadele aga nädala. Tõele au andes anti ka meile kui Prantsuse Kuningriigi ustavatele alamatele üks lisapäev, kuna Eid langeb esmaspäevale-teisipäevale ja oleks päris kohtlane olnud tulla pühapäevaks tööle.

Ilmselt olete imestanud, et tükk aega pole uut kirjatükki ilmunud, aga oli ka raske ilmutada, kui ma Euroopas olin. Jah, ka nii pidi on võimalik - veetsin oma puhkuse Euroopas :) Täpsemalt siis austasin oma kohalolekuga Portugali ja Hispaania valduseid, aga kuna see reis oli väga igav ja midagi ei juhtunud, siis ma pikemalt sellel ei peatuks. Hoopis olulisemad sündmused arenesid saml ajal Dubais, kus vaatamata igasugustele venitamistele ja eelarve kahekordseks paisumisele suudeti 09.09.09 kell 09:09:09 saata Mall of the Emirates jaamast teele esimene metroorong ja avati 4st liinist esimene. Asjade valmis saamisest on kohalikel muidugi omad arusaamad ja ma ei ole kindel, kas mina nimetaks metrood avatuks, kui 2/3 peatustest sõidab rong veel esialgu niisama läbi. Novembriks loodetakse siiski nii kaugele jõuda, et sealtkaudu saaks ka raudruuna kaema ja katsuma minna (isiklikult paneksin rõhu sõnale loodetakse). Kui arvude keeli rääkida, siis esimene liin on 54km pikk (olles siis ka otseloomulikult maailma pikim metrooliin), üheks olulisemaks peatuseks on maa alla rajatud 23 000 m2 suurune terminal (olles siis ka otseloomulikult maailma suurim maa-alune terminal), maksma läks see esimese faasi avamine pooleteistkordse Eesti riigi eelarve jagu ehk ca 120 miljardit krooni (olles siis ka otseloomulikult maailma kalleim metroo) jne. Ja vaatamata sellele, et mõni india metroojuht oleks siin töötanud 3000 eegu eest kuus 24/7, siis on metroo loomulikult täisautomaatne ja juhitud arvutite poolt. Härrased arvutid keerasid aga juba 3ndal päval paraja käki kokku, kui keegi otsustas hädapiduri nuppu vajutada ja süsteemi ära hangutas. Lõpptulemusena istusid osad kodanikud 4-5 tundi metroos kinni ja toimuma hakkasid tohutud vastasseisud - kuna see jama juhtus kõik päikeseloojangu ajal, siis muslimid ju on selleks ajaks näljased nagu preeriahundid. Nii siis juhtuski, et vagunites, kus olid muslimid ülekaalus, konsumeeriti valgetelt inimestelt ära kõik poolfabrikaadid nagu juhtus unetute ja lamba vahel kunagi looduslikult kaunis kohas. Vagunites aga, kus islamistid olid vähemuses, tuleb ilmselt nüüd sõita polstrita istmetel. Igatahes kogu see jama pani metroo kasutamisele paraja paugu ja kui esimestel päevadel sõitis sellega nii 40 000 inimest päevas, siis töönädalal oli 12-14 000. Nii siis juhtuski, et eile teatas Tema Kõrgeuausus Sheik Mohammed Bin Rashid Al Maktoum oma facebooki kontol, et tema isiklikult sõidab nüüd ainult metrooga ja teised peavad ka sõitma hakkama :)

Meediakära metroo ümber on muidugi meeletu ja valitsejat ülistatakse igal moel. Näiteks ilmub iga päev suuremates ajalehtedes peamisel reklaampinnal selline viisakas tänulikkuse väljendus RTA poolt (kes ju tegelikult metroo ehitas). Ühel õhtul poes käies oli sinna tekkinud ajutine kino - saal oli umbes sama suur, kui Sõpruse kinol Tallinnas ja näidati 15 minutilist filmi pealkirjaga Metroo Ehitamine. Asutasin ka ennast järjekorda lootuses näha mingisugust informatiivset väljalaset, reaalsus oli tegelikult kuningliku perekonna liikmete meeletu ülistamine, tsiteerimine ja piltide näitamine. No metrood nägi ka paar korda tegelikult. Positiivse külje pealt tuleb mainida, et nii hea pildikvaliteedi ja tehniliste efektidega filmi mina enne näinud ei olnud.

Tänaseks aitab, eks ma üritan oma blogiga nüüd Eidi ajal reaalsusele järele jõuda. Piis!

28.08.09 Ramadan Kareem!

Ramadan on siis täispööretel tööle hakanud ja minule, kes ma uskmatu koerana esimest korda elus üldse islamiriigis olen, on ikka üksjagu mokk töllakil vahtimist. Kusjuures tuleb tunistada, et prohvet Mohamed tahab ikka ka mind, vana taarausulist, moslemite ridadesse meelitada. Nimelt juhtus eile selline lugu, et olin ilmutuse tunnistajaks, kusjuures sel hetkel ma ei olnud veel ainumatki pokaali veini joonud ega ainumatki seenepoega söönud. Aga igatahes esimest korda siinoleku jooksul nägin ma taevas pilvi ja kui muidu on taevas siin tänu väga eredale päikesele ning pidevalt õhus hõljuvale liivale hall, siis eile õhtul oli see helesinine. Nii et kerge nostalgianoodi kõlades võib öelda, et tundus nagu tagasi kodus. Poetasin pisara ja õhtul tekitasin taarat, et ikka oma usulisi veendumusi kinnitada.

Kuna Ramadani ajal päikesetõusust kuni loojanguni võitlevad moslemid oma maiste ihadega ja miskit süüa ei tohi, siis päeva lõpupoole hakkavad juhtuma kummalised sündmused. Sõitsin mina mõni päev tagasi õhtusel ajal ühes villade rajoonis ringi ja imestasin, mispärast iga kolmanda maja ette suur hunnik luksusautosid pargitud on. Siis aga avasid mu silmad ühe eriti suursuguse häärberi lahtised väravad, millest parajasti suur bussitäis india päritolu kelnereid sisse jalutas – aeda oli püsti pandud Pirita näituste paviljoni suurune telk, kus siis araabide armee piimajõgedel ja pudrumägedel hea maiststa lasi. Ja nii pidigi tavaks olema, et kogu Ramadani aja siis käiakse nagu Mardipäeval perest perre, telgist telki ja lastakse cateringi firmade toodangul hea maitsta. Janoh, loomulikult ei ole vajalik osundada asjaolule, et iga sellise pidustuse teenindamiseks toodi kohale nii 20-30 kelnerit. Ka vägijooki pidi nendel üritustel ikka üksjagu kuluma. Rääkides alkoholist, siis see mees, kes mulle auto müüs, tutvustas mulle veidi ka moslemite päris maailma. Omar on pärit Süüriast ja tema naine on filipiinlanna, mõlemad on süvamoslemid. Kodus on neil 3 kassi ja kui Käts (ilmselgelt tahtes näha kaklust) uuris, et ega teil koera pole, siis vastasid nemad, et loomulikult mitte, kuna koer on räpane loom ja kui sa teda puutud, siis vastavalt islamireeglitele tuleb kohe minna käsi pesema. Nii siis tõenäoliselt seebi raha kokkuhoidmise eesmärgil koera polnudki. Tundus, et on tõesti äärmiselt islamistlik pere, hakkasin juba hirmuga vaikselt ringi vaatama, et tea kus need pommid siis olla võivad. Hetkeks tundus, nagu oleks Omar mu mõtteid lugenud ja tahaks mulle lõhkeaineladu näidata ning ütles, et läheme vaatame nüüd garaaži. Noh, nagu mehed ikka käivad aeg-ajalt garaažis autosid putitamas. Mingisuguseid seadeldisi mul küll tuvastada ei õnnestunud, aga minu suureks imestuseks pani mees sigareti ette, ise veel mainides et oh kui hea, et tulid, nüüd oli hea ettekääne välja tulemiseks ja naine ei näe, et suitsu teen. Küsin siis, et minu teada peaks olema islamiseadustega suitsetamine ka rangelt taunitud, et kuidas sa nüüd siis niimoodi. Tema vastu, et ah, kui ma joomisprobleemist lahti sain, siis hakkasin suitsu tegema. Selgus, et Omar oli veetnud nädalas ikka vähemasti 3 õhtut-ööd baarides ja mitte just puhast apelsinimahla juues. Kuna aga naisele see miskitel arusaamatutel põhjustel mitte mokkamööda ei olnud, siis tubli pereisana jättis Omar baarides käimise maha, hakkas suitsu tegema ja autosid koguma. Nüüd on tema hobi 60-80ndate Mercedese mudelid – ostab mingisuguse õnnetus olukorras isendi ära, uurib internetist, kuidas korda teha, ostab Sharjast varuosad ja veedab iga õhtu garaažis. Kummalisel kombel tundus naine siiski selle asjaga päri olevat, kuigi varem oli mees ainult 3 õhtut nädalas toast ära. Igal juhul kokku on tal 11 mersut, lisaks siis veel ka igapäevasõitude autod. Ja igal reedel peseb ja vahatab ta kõik need ära. Seega ma arvan, et ma ostsin suhteliselt õigelt mehelt auto. See selleks. Uurisin siis ka, et kuule, kas mitte lisaks suitsetamisele joomine ei pidavat äärmiselt patune teguviis olema? Selgus, et ega ei tohiks jah, aga mis teha, elu on selline. Nii et niipalju siis nende väga rangetest usukommetest,välja arvatud koera katsumine.

Tulle veel tagasi Ramadani juurde, siis selle esimese päeva õhtupoolik oli suhteliselt humoorikas – kui töölt hakkan koju sõitma, siis kuulan kõigepealt raadiost liiklusuudised ära. Üldjuhul kuskil ikka mõned mehed pole suutnud kokku leppida, kumb esimesena sõidab ja nii on siis ikka aeg-ajalt mingisugune tee mõneks tunniks umbes. Kui tavaliselt teatatakse 1-2 õnnetusest, siis tol õhtul kulus 10 minutit, et ette lugeda tänavad, kus miskit lahti on – kui ma nüüd õigesti mäletan, siis 3 kohas põlesid autod, 2 kohas oli ahelavarii kiirteel, 2 autot olid kummuli ja siis kirss tordil – suhteliselt minu elupaiga läheduses olid kiirteel kaks mees oma autod teineteise otsa teisaldanud ja selle asemel, et üritada need tee pealt eest saada, otsustasid mehed keset kiirteed kaklema hakata. Arvestades Dubai rangeid seaduseid ja siinset rahulikku elu, siis on siin isegi baarides haruharva sõnelemist, rääkimata kakelungist. Kuna ma tükk aega enam Tallinna vanalinna kuldses kolmnurgas käinud ei ole ja kaklust näinud ka pole, siis võtsin kiiresti suuna sinna peal – oma silm ikka kuningas. Kahjuks aga oli politsei seekord minust kiirem ja kui mina kohale jõudsin, istusid mõlemad mehed juba õnnetute nägudega politseiauto pagaasnikus. Rääkides aga veel Ramadani mõjust minule, siis täna söandas see ikka ka minu lillelisele elule fataalseid tagajärgi omada. Sõime hommikuks oma pannkoogid ära ja plaanisime minna hiliseks lõunaks IKEA restorani, kus saab väga euroopalikku rooga mekkida. Kui kohale jõudsime, olid minu isunäärmed juba igatahes kõvasti tööle hakanud ja nii oli tükk tegu, et hambaid rooli ei lööks. Sisse minnes löödi aga mulle vastu hambaid – kõik restoranid on ju kuni päikeseloojanguni kinni. Õnneks on päikeseloojang nende ajaarvamise järgi siis, kui see vaevalt on horisondi taha kadunud ja eriti kõvasti ukse taga laamendada ei jõudnud. Aga ilgelt närvi ajas küll!

Lõpetuseks tahaks millestki ilusast ka rääkida – nimelt lugesin täna Contra blogist, et Euroopas tegevat ilma teine sala-Eesti jalgpallur nimega Miku(teatavasti esimene on siis Kaka). Eile lõi ta igatahes Valencia eest 3 Euroopa Liigas väravat ja tundub üleüldse peaaegu et sama kõva mees, kui mina olevat. Rahvuskoondise tasandil esindab Venetsueelat, aga on ka Ungari kodakondne, nii et oma ugri-mugri-soome-ugri juuri peita pole õnnestunud. Ma loodan, et kodanik Oruma (või Orumaa) annab nüüd ka oma venna tegemistest teada ;)

Nii, ja lõpetuseks panen siis mõned pildid kohalikust akvatooriumist, minu isiklik sümpaatia kuulus otseloomulikult piraajadele, siinkohal tervitan palavalt kõiki Eesti kalu :)

Siin siis üritan sõprussidemeid luua haikalapoeg Rudolfiga.

Siin jäime napilt lõunale hiljaks.

Siin võistleme jäsemete pikkuses. Absoluutarvestuses võitsin mina, oma oma kaalukategoorias aga kohalik ürask.

Ja erinevaid uššipilte kah siis ;)

21.08.09 ehk üle pika aja uus peatükk

Tere taas ja head Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päeva järelpäeva kõigile! Olen oma ajutisest motivatsioonipuudusest üle saamas ja valmis jälle oma musta pesu siin puhtaks pesema. Kindlasti on kodudes paljude huulil eksistentsiaalselt oluline küsimus - mis ma praegu teen? Noh, mis seal salata, pärast seda, kui olin meie pere tennisisti viinud Dubai turniiri kvalifikatsiooniringiks valmistuma, alustasin Eestimaa meessoost tegevust vabal pühal päeval - avasin õlle (jah, mul on jälle muideks külmakapis seda va humalaleotist) ja asutasin aga ennast mugavalt kergejõustiku MM-i vaatama. Kuna Aleksander Tammertist ilmselt enam asja ei ole, siis mu esimeseks ülesandeks sai uue lemmikkergejõustiklase leidmin. Pärast mitte just eriti pikki otsinguid leidsin 1500m jooksust Anna Alminova, kes kahjuks on ta küll pärit absoluutselt valest riigist ja joosta suurt ei oska, aga niisama silmal hea puhata. Noh, ülesanne oli ilmselgelt liiga kerge ja seega nokkisin siis niisama nina ja vaatasin, kuidas neiu Balta pool meetrit enne pakku tõugatud hüppega finaali jõudis. Ülevad hetkeda aga jätkusid - oli äärmiselt tore vaadata, kuidas sakslaste 4x100m teatejooksu mehed ei suutnud kuidagi oma jooksukeppi käsitleda ja jäid mokad töllakil veel pikaks ajaks staadionil üksteisele otsa vahtima. Ilmselt on neile tervislikum tükk aega mitte oma nägu Berliini linna peal näidata. Kodanik Hartingu võivad nad ka koos selle poolakast karvase ahviga oma peidupaika kaasa võtta, mina isiklikult neid enam näha ei tahaks.

Kuu aega on nüüd minu viimasest üllitisest mööda läinud ja ühtkomateist on ikka edasi ka arenenud. Kõige tähtsam kindlasti on minu „Alcoholic drinks license”i kättesaamine. Vahepeal muutus asi juba äärmiselt kesiseks, kuna Kätsi tarnitud õllevarud vähenesid absoluutse kriitilise piirini. Õnneks siis on nüüd see mure murtud ja esimesed saagidki koju toodud. Alkoholipood on muidugi klass omaette – seaduse järgi peavad nad olema äärmiselt märkamatus kohas, väljast sisse midagi näha ei tohi (ehk siis aknaid ei ole) ja tuppa lastakse ainult kaardiomanikke. Hinnad on iseenesest suhteliselt mõistlikud kuni maksmiseni, kus selgub, et juurde tuleb veel arvestada ka 30% kohalik maks. See on siis ka peamine põhjus, miks tegelikult kogenenumad kodanikud käivad siit 70km kaugusel poes, kus emiraat mingeid makse pole kehtestanud. See kaugem pood paneb aga Ramadani ajaks oma uksed koomale ja paar päeva tagasi oli seal ikka paras laulupidu olnud, kusjuures pooled osalised olid kohalikud, kes ju padumoslemitena on teadupärast täiskarsklased :)

Ramadanist rääkides, siis jah, laupäevast alates algab siin vaiksem elu – moslemid päikesetõusust päikeseloojanguni ei söö ja öösiti tõusevad 3 korda üles, et ööpalveid lugeda. Mošeedes loetakse koraani täies pikkuses ette ja jagatakse tasuta süüa. Kuna täiesti arusaadavalt on paastujad sel ajal ka keskmisest närvilisemad, on ka tööpäevad lühendatud, et vältida võimalikke kakluseid ja tapmiseid. Moslemite tööpäev kestab 2,5 tundi ja mittemoslemite oma 2 tundi vähem, kuna meil on jätkuvalt ette nähtud ka lõunapaus. Reaalsuses on aga kogu töö tegemine Ramadani ajal suhteliselt ebaefektiivne ja üldiselt soovitatakse mitte sel ajal mingeid asju riigiasutustega ajada. Kogu see jama kestab kuu aega ja sel ajal on näiteks välirestoranid suletud, baarides muusika mängimine keelatud, oma burgerit minusugune tänaval näsida ei tohi ja kui trahvi ei taha saada, siis on äärmiselt soovitatav isegi näiteks autoga sõites mitte juua ja suitsetada. Nii et tõenäoliselt leiavad nüüd tihedat kasutust 200 filmi, mille ma ühelt mehelt 3 krooni DVD eest ettenägelikult soetasin.

Rääkides veel ostmistest ja lmuidugi kohalikust asjaajamise kiirusest, siis kohalikel võtab ikka kõik üüratult kaua aega, seda sain ka kenasti omal nahal kenasti tunda. Paar päva tagasi soetasin nimelt ära auto – kuna ka minuski on peidus varjatud autopede, siis sai väljavalituks eelmise aasta Mitsubishi Pajero, tippvarustusega ja aiste vahel 3.8 liitri jagu hobuseid. Noh, peaks kõrbes ja kiirteedel hakkama küll saama :) Eriti meeldiv ostu juures oli muidugi hinnatase, mis kasutatud auto puhul on ca kaks korda odavam, kui analoogsel isendil Eesti turul ja kui leivaisa annab ka protsenditut laenu, siis kokkuvõttes kurdan vähe. Ebameeldivam osa algas siis, kui läksime panka, et eelmise omaniku laen ära maksta. Hakatuseks on muidugi minule isiklikult igasugune papiköhimine alati suhtliselt ebameeldiv, siin veel aga eriti - kuna kohalik pangandus on suhteliselt vähe arenenud ja tsekiraamatut ma väga ei usalda, siis sain väga hästi aru, mis tunnet tunnevad Sopranod ja muud mafioosnikud, kes autohinna jagu sularaharulle kummiga kinni köidetuna mitu päeva taskus kaasas kannavad. Kohale jõudes tahtsin kohe uhkelt rulli lauale lüüa ja autoga minema sõita, aga selgus, et kohalikus pangas on normaalne pärast numbri saamist telleri järjekorras poolteist tundi oodata. Noh, saime hakkama. Seejärel selgus aga, et pangal läheb 5 tööpäeva (!!!) aega, et väljastada paber, mis tõestab, et laen on makstud. Nii et rendin rõõmsalt aga oma haikalanäoga Lancerit edasi ja loodan väga, et Ramadan seda viit päeva veel pikemaks ei venita.

Lisaks autode ja DVD-de ostmisele olen nüüd oma aega kenasti hakanud ka sporlike tegevustega sisustama. Kõigepealt leidsin ühe suhteliselt suure seltskonna, kes käib iga päev jalgpalli mängimas. Rahvuseid on nagu Paabeli torni ehitamisel – hindud, pakistanlased, liibanonlased, süürlased, šotlased, portugallased, argentiinlased jnejnejne. Tihtipeale läheb muidugi suur osa mänguajast vaidlemisele, kas ikka oli käsi või viga vms, aga kokkuvõttes on päris lahe ja muru, millel mängime (tegemist on muide harilikus pargis oleva kriketiväljakuga), on kindlasti parem, kui ka Kadrioru ja Lileküla staadionite oma. Kuna aga väljas mängimine siinsetel laiuskraadidel paneb pehmeltöeldes veidi higistama, siis hakaksin otsima ka võimalusi sees mängida. Leidsin sakslased. Muidu lahe seltskond ja kutsusid mind kohe igasugustele Saksa juustu ja õlleõhtutele, aga nende õhtud algavad üldjuhul kell 2 päeval ja lõpevad kell 7. Paar päeva tagasi leidsin aga tundub, et meeldiva seltskonna, kellega siseliigat mängima hakata – šotlased. Väga muhedad tüübid, ropud ja robustsed, aga ilusad. Eks näis, mis sellest asjast välja tuleb. Lisaks siis mängin veel hispaanlastega aeg-ajalt korvapalli, kord nädalas koos Kätsiga saalihokit seltskonnas, kus on nii rootsalseid, soomlaseid kui ka sakslaseid (tase on päris arvestatav, näiteks on olemas mees, kes mängis veel aasta tagasi rootsi meistriliigat jne) ja järgmisest nädalast peaks hakkama ka põtrade pundiga käima reede hommikuti toksimas. Noh ja siis aeg-ajalt käime veel mängimas sulgpalli, enamasti hindudega, kes on selle ala totaalsed fanatid ja paar korda nädalas valmistun ka järgmiseks JKP või US Openiks tennises. Sparringupartneriteks on üks šoti-kanada paar, kellel me nüüd oleme niisama ka mõned korrad külas käinud. Nagu näiteks täna. Külastuse eesmärk oli olla žüriiks lõunal, kus omavahel võistlesid „Perfektne kana” ja „Tavaline kana”. Nimelt oli kanadalanna soetanud kokaraamatu, kus mingisugune briti keelt kõnelevates maades äärmiselt tuntud telekokk on perfektsete retseptide otsingutel kasutades näiteks leeklampi steaki küpsetamisel, vaakumkotti ja tolmuimejat õhulise šokoladi tegemisel jne. Seekord oli siis repertuaaris esimene retsept, mis õpetas tegema täiuslikku kana. Vaaritamine võttis aega kaks päeva, aga küllaltki tähelepanuväärne on kana päritolu – tegemist peab olema Normandia rannikul olevast farmist pärit kanaga, kus igal kaagutajal on oma 3m2 puur, neid toidetakse ainult maisiga ja üldiselt neil stressi pole. Kuna Normandiasse keegi minna ei tahtnud, siis piirduti kohaliku orgaanilist päritolu kanaga, mis maksis toorest peast ca 400 eeku ja erilises suuruss teda nüüd süüdistada ei saa. Nimetet isendile sekundeeris siis kohalik, oma stressirohke elu koos 8 kana ja ilmselt 5 indialasega 3m2 suurusel pinnal veetnud kana, kes oli siis kaupmeeste poolt hinnatud 30 krooni vääriliseks. Kuna retsept nägi ette perfektsesse kanasse sulavõi süstimist, siis tuleb tunnistada, et toit oli äärmiselt mahlane, aga mingeid erilisi maitseelamusi nüüd küll ei pakkunud. Samas lõuna oli meeleolukas ja ootame juba huviga leeklambiretsepti, kuhu meid ka auväärseks žüriiks paluti.

23.07.09 ehk möödunud nädala ülevaade

Ma ei tea, kuidas Eestis, aga Dubais on vahepeal asjad arenenud jahedalt ehk siis tulles jälle vana hea ilmatemaatika manu, siis möödunud nädal on olnud lausa külm ja üle 40 pole temperatuur tõusnud. Samas niiskus on selline, et parematel õhtutel voolab vesi pidevate niredena mööda aknaklaase alla. Siinkohal muidugi ei saa välistada ka ülemiste naabrite vandenõud oma konditsioneerid välja lülitada ja mu aknad lihtsalt täis higistada. Aga et ikka veel rohkem niiskust tarbida, otsustasime eelmisel nädalavahetusel väisata Wild Wadi veeparki. Eelmine nädalavahetus oli siin muide 3 päeva pikkune, kuna mõned aastasajad tagasi otsustas keegi herr Muhamed taevas ära käia, jumalaga kohtuda ja karistuseks inimkonnale ei lasta nüüd sel päeval rahulikult tööd teha. Täpse puhkepäeva saab muide teada sellele eelneval nädalal, kuna mingil põhjusel on neil vabaks päevaks hädasti tarvis, et kuu oleks kindlas seisus. Veepark oli muidugi muljetavaldav (kuigi igasuguse mulje avaldamise peale ei tohiks ma siin enam väga kulmu kergitada) vaatamata pisiasjale, et kui nad olid välja reklaaminud 30 erinevat atraktsiooni, siis ilmselt olid arvestatud ka kõik liumägede kurvid sinna sisse. Kõige suurem erinevus Eesti veeparkidega seisneb muidugi selles, et kui kodukamaral tuleb kuhugi ülespoole samiseks ise ronida, siis siin istud all rõngasse, ülespoole voolavad jõed lohistavad su tippu ja siis tuled sealt suure hurraaga alla. Kusjuures ülesmineku ja allatuleku kiirustes väga suurt vahet pole. Siis oli veel siin minu jaoks uudne asi flowride ehk siis eesti keeli ilmselt lainelaud – viskad aga lauaga lainesse kõhuli ja üritad basseinis püsida, seni kuni sealt nagu märg kassipoeg välja lendad. Siinkohal tervitaks sõber Martit, kui sul nüüd Eestis mingi uudse lauaga sõidetud pole, siis ma sinu siiatuleku ajani juhin ühe uue lauaalaga :)


Esimesel pildil siis üldvaade lainelaua basseinile, teisel üks amatöör, kes ei osanud kõhuli sõita ja viimasel üks Liivimaa paremaid lainelaudureid omas mahlas.

No ja siis lõpetuseks oli kirss tordi peal ehk kõige kõrgem liumägi väljaspool mikihiiremaad – 33m kõrge. Vot sinna pidi küll ise üles ronima ja kuna antud atraktsioon osutus ka äärmiselt populaarseks, siis enne tipphetke tuli seal nii pool tunnikest järjekorras seista. Aga asi oli seda väärt – praktiliselt kogu tee vabalangemisega tulles ületas mu kiirus kindlasti omaaegse vanaisa punase sapaka oma, kuigi ametlike kirjade järgi peaks saama kätte kuni 90km/h. Väidetavalt pidavat sealt rennist (mis oli muideks lahtine) ka väga hea vaade Dubaile olema, aga kuna mul oli tegemist oma jäsemete ja siseorganite ühes tükis hoidmisega, siis seda ma nautida ei taibanud.


Nii öelda kompensatsiooniks tegime siis kohustusliku fotoseeria Burj Al Arabiga. Uskmatutele ja rumalatele – tegu on siis maailma esimese ja siiani ainsa 7* hotelliga, mida ei hakatud ehitama maa peale, vaid hakatuseks ehitati sellele oma saar. (Piltidel vasakul koos Eestipärase kaunistuselemendiga ja paremal ilma). Loomulikult oli siis ka kuhjade kaupa igatsugu väiksemaid atraktisoone väetimatele ja vanuritele, nii et päev sisustati meil väga kenasti ära.

Teise suure sündmusena sõime ükspäev haikala – Käts vaaritas, mis ta vaaritas, lõpuks maitses igatahes nagu päris hea sealiha. Nii et Käts 1 : muslimid 0. Sealiha siin tegelikult küll müüakse, aga seda eraldi ruumides, mille ees on suur silt „NO MUSLIMS!”. Haikala osutus poes muidugi peaaegu kõige odavamaks kalaliseks, ca 30 eeguga kilost. Võrdluseks siis Norra lõhe hind – terve kala 150 krooni kilo. Toidupoe sortimendist rääkides, siis enamus asju on täiesti saadaval ja isegi odavam kui Eestis, välja arvatud muidugi minu suur lemmik – hapukoor, mille eest küsitakse 90 krooni 200g. Põhimõtteliselt oleme siiani läbi ajanud maitsestamata jogurtiga 6 krooni kilost. Teine kallis asi on jäätis, mis on nii 70 eeku liitrist, aga see toode on vist igal lõunamaal suhteliselt kalis. Igatsugu rohelist ja värsket silo on siin muidugi nii et tapab, harilik hind on 3 krooni kimbust või 20 krooni suurest karbist. Lehmatoidu kõrval on tavaliselt ka riiulite kaupa kõikvõimalikke puu- ja juurvilju, millest osasid ma pole vaatamata oma unenäoorgani äärmiselt suurele fantaasiarikkusele isegi unes näinud, nii siis ongi mul praegu käsil kampaania iga kord poes käies mingit uut asja proovida.

Toiduosakonnad on siin muidugi üüratud ja äraeksimiseks tunduvalt paremad kohad, kui kodumaised kuusikud, aga kui sealt kunagi välja murda õnnestub, siis väljaspool on hetkel päris kenad allahindluste hooaeg – olin lausa sunnitud 300 krooniga soetama äärmiselt sensuaalse lipsu, mille originaalhind oli ei vähem ega rohkem kui 1800 krooni. Antud hetke seisuga figureerib see isend ka minu riideesemete originaalhinna top ühes, ma ei ole veel otsustanud, kas panen ta kohe klaasi taha või kannan ka enne ühe korra. Huvitav allahindluste skeem oli ka mööblikaupluses – allahindlus on ostja vanus, aga maksimaalselt 40%. Slogan kõlas siin muidugi „Esimest korda elus soovid, et oleksid vanem”. Ja täiesti õigesti kõlas. Teadatuntud Eesti esiihnurina ei olnud ma mingil juhul valmis 13% lisaallahindlusest loobuma ja nii küpses siis plaan. Läksime kahekesi poodi ja nagu kaks kuu aega näljas olnud lõvi hakkasime ohvrit otsima. Kriteeriumid – meesterahvas, üksik, sihitult ringitöllerdav, välimuse järgi igaks juhuks 50ne, kuna araablased näevad ju tunduvalt vanemad välja ja päris loll oleks olnud sattuda 30 aastase otsa, kes näeb lihsalt halb välja. Alguses proovisime paarisrakendi taktikat, edutult. Siis sparta kolmnurka, aga kuna me olime kahekesi, siis see ei tulnud ka hästi välja. Seejärel otsustasime hargneda ja luurata vaikselt riiulite vahel, ikka saaki polnud. Kogu müüjate seltskond vaatas meid juba väga imelikult peale tunni ajalist jahitegevust, kus me igasugused nendepoolsed abikatsed urinaga eemale tõrjusime. Aga lõpuks naeratas õnn ka näljaste kiskjate õuele – üks itaalia päritolu saak lamas pahaaimamatult tugitoolis ja ootas müüjalt hinnapakkumist, kui ta ootamatult maha murti. Taganemisteed tal enam ei olnud, ilmselt oli hirmutav ka ida-euroopa päritolu ja minu torso ning nii ta oma kaardi kassas ette ka näitas. Suur edu saavutatud, läksime näsisime preemiaks mäkdonaldsi burgereid :)

Lõpetuseks siis ka veel Dubai värskeid majandusuudiseid – emiraat on leidnud kaks suurepärast viisi sissetulekute kasvatamiseks. Esiteks ostis politsei täna 450 mobiilset radarit, millega kirjutati eelarvesse sisse aasta lõpuni täiendavad 1,5 miljardit krooni trahvide näol. Teiseks moodustati inspektorite osakond, kes hakkab kontrollima seaduse „Üks maja – üks pere” täitmist ehk siis ühes majas ei tohi koos elada mitu peret vaatamata asjaolule, et mõned majad on suured nagu Lasnamäe elamurajoon. Trahv sellise asja eest on 150 000 krooni ja kui siin arvatakse olvat seadust rikkuvaid maju 5000, siis kiire arvutus näitab, et lisaraha saadakse 750 miljonit. Kokku lisatulud 2,25 miljardit ühe päevaga, ootan huviga homseid uudiseid :)

18.07.09 ehk ärisuhtluse ABC

Ma loodan, et mu armas tööandja mind selle eest lahti ei lase ja mind vangi ei panda, aga ma lihtsalt olen sunnitud oma lugupeetud lugejatega jagama nippe, mis tagavad edu siinse regiooni ärikõrbes. Ehk siis ärikirja kirjutamise ABC ühe mitte just kõige edukama Lähis-Ida riigi juhtiva apteegiketi esindaja e-maili näite põhjal (kiri on mõeldud ilmselt meeldetuletusena pärast näiteks faksi, kirja või postituvi lähetamist, mis/kes meieni ei jõudnud):

Dear Dr mahmoud aslamo alikom
I am your friand (Ahmed) haw is your helth .
what can my problem with you company ?
way not accepting my busnes with you ?what is the problem ?\
with best regard
your fraind Ahmed
pleas replay my email as soon as posibl

P.S. Nimed muudetud peale seda, kui ma avastasin väga lihtsalt meetodi, mille abil teada saada kõikide lugejate naabri vanaema ja vanaisa jalanumbrid.

14.07.09. ehk suve saabumine

Esiteks tänan küsimast, minul läheb hästi. Teiseks tervitan kohe oma uusi lugejaid Norrast, erinevatest Eesti uutes nurkadest ja Soomest. Eriti soojad õnnesoovid kodanikule põtrademaalt, kes ilmselt palavikus vaeveldes ja nina asemel tärkavat kärssa peglist vaadates otsis murelikult google’ist vastet „seagripi tunnustele” ja sattus siis hoopistükis karskuseltsi blogisse :) (ausaltöeldes ma ehmatasin ise ka ära, kui sellise täpsusega informatsiooni jälgimisseadmetest välja imesin). Ma igatahes loodan, et siit infot ammutades on rõngassaba, roka isu ja muud haiguse tunnused kaduma hakanud.

Vahepeal on siin asjad päris kenasti edasi arenenud, tähtsaim sündmus minu jaoks isiklikult oli kindlasti autojuhilubade kätte saamine eelmise nädala lõpus. Kuna see oli aga äärmiselt värvikas protsess, siis siin pikemalt ei heieta, vaid pühendan sellele varsti iseseisva peatüki. Igal juhul arvestades asjaoluga, et siia on saabunud suvi, on luba küllaltki abiks asi veetmaks õues oleku aega meeldivalt konditsioneeris, millel on selgelt ära tuntavad ka auto tunnused. Ja alternatiiv sellele ei ole enam just kõige apetiitsem – kui siia saabus esimene tõeliselt suvine päev, oli pärast päikeseloojangut sooja 42C ja õhuniiskus üle 85%, reaalsuses tähendas see 2 minutiga märgunud särki ja uhhaaks saanud ahvna enesetunnet. Loogilise sammuna kasutasin ajendatuna eelpoolmainitud numbritest ja enesetundest kohe esimesel loaomanikuks olemise päeval ka võimalust rentida auto. Senine logistiline plaan oli mul tegelikult ametile kohaselt igato eeskujulik - mäletatavasti leidsin oma putka kontorist ca 25km kaugusele ja nii liiklesin seni iga päev kõigepealt 20km bussiga ja viimased 5km taksoga. Koju sõites siis vastupidi. Põhjuseks puhtratsionaalne ja koonerlik mõtlemine – vahel ajahädas olles püüdsin siit ka mõne taksisti kinni, tavaliseks ühe otsa tariifiks ca 150 eeku. Sellele rahale sekundeerib siis eelpool mainitud skeem, kus bussipileti peale kulub 6 ja takso peale 30 eeku – raha ja aja vahekord olid absoluutselt kenasti paigas. Samuti ei nurise ma väga busside üle. Valgeid inimesi kohtab muidugi bussis jätkuvalt sama harva, kui neegermaletajaid maleolümpia pjedestalil, paraku enamus ei oma õrna aimugi sellest, et reaalses elus on bussid ülimalt puhtad, suhteliselt tühjad ja konditsioneeritud. Kõik see toredus on muidugi siia saabunud 4 kuud tagasi, kui osteti 3700 uut bussi (2500 on veel tulemas). Toreduse põhjuseks asjaolu, et Dubai valiti 2011a ühistranspordipealinnaks koos vastavasisulise konverentsi korraldamise õigusega ja no selline asi juba kohalikele valitsejatele hinge ei mahu, et selleks ajaks ei ole siin perfektselt toimiv ühistranspordivõrk, oma osa mängivad siin siis 4 avatavat metrooliini. Metroo on siin muidugi omaette absurdilaadne ime – planeerima hakati seda 1992. aastal ja konsultantideks on olnud absoluutselt iga maailma metrooga seotud inimesed. Seega eeltöö on olnud võimas. Ehitis ise on muidugi ka vastav – pikim liin on ca 60km, jookseb ta nii 15m kõrgusel kiirteede kohal kui ka 10m sügavusel liiva all. Rongid hakkavad sõitma iga 3-4 minuti tagant, eraldi vagunid on naistele, peredele ja meestele, pilet hakkab olema ca 15 eeku ning kõige olulisem asi – esimene rong läheb liikvele 09.09.09 kell 09:09:09, Vägev :)

Nagu tähelepanelik lugeja ka kindlasti juba meelde jättis, siis metroo peale ma oma kaarte ei mägninud, vaid rentisin auto ja nii olen nüüd siis üks peaosalistest äärmiselt kaootilises liiklusnäidendis. Muidu on kõik ilus ja tore, teed on kuni 20 realised ja ringteedel on 8 rada ja puha, aga suur viga on autodes, kui täpsustada siis selles tihendis, mis on rooli ja pedaalide vahel. Enamuse autojuhtidest moodustavad 2 seltskonda – esiteks kohalikud, kes oma luksautodes on tõelise maanteeomaniku mentaliteediga ja kuna neile ei tehta üldjuhul ka trahve, on tervisele äärmiselt kasulik nende trajektoorile mitte sattuda. Teine grupeering on pakistanlased, kes ilmselt lihtsalt pole kirkaimad kriidid karbis ja seepärast teevad ka nende juhitud autod (enamasti kaubikud ja väikebussid) vägagi kummalisi manöövreid. Eriti täbaraks muudab muidugi olukorra veel see, et enamus nendest mustmiljonist taksost, mis siin ringi sõidavad, on viimase pundi käes, seega tehes nüüd lihtsa tehte pakistanlane + taksojuhi mentaliteet = x, kus x = tõeline maantee hirm. X faktori tõestuse sain muidugi natuke liigagi lähedalt kätte – seisin mina ühel kenal päikesepaistelisel hommikul sellesamuse 8-realise ringtee ääres ja ootasin üle tee minekut, kui minust 4 meetri kaugusel said kokku kaks pakistani härrasmeest – üks oli taksist, kes otsustas kolmandast reast ringilt väljuda ja teine oli mingisugune niisama mees, kes otsustas esimesest reast ringil edasi sõita. Nii siis juppe ikka lendas ja puhtalt refleksist tegin sellise hüppe eemale, et kui keegi kodanik Erki Nool ikka veel väidab, et Eesti kaugushüppe rekord kuulub tema nimele, siis võite ta trenni saata. Kokkuvõtlikult võib ilmselt öelda, et huvitav saab olema, tegin igatahes autole ka kõikvõimalikud kindlustused peale (siin on muideks selline asi nagu vereraha (bloodmoney) – sõidad kellegi surnuks, maksad perekonnale 600 000 eeku).

Märkimisväärsetest sündmustest oli meil veel siin eelmisel nädalal liivatorm ja mitte väga väike – 5 päeva. Minul muidugi midagi selle vastu polnud, kuna temperatuur oli sel ajal 5 kraadi madalam kui muidu ja päikest võisid palja silmaga vaadata. Negatiivne oli muidugi pidev maitsetu küpsise söömise tunne suus ja asjaolu, et poole kilomeetri kaugusel olevaid kõrgehitisi üldiselt näha polnud. Võrreldes Bagdadiga, kust see jama alguse sai, olime me siin muidugi suhteliselt lillelises olukorras – seal polnud 3 päeva päikest näha ja liiklus sisuliselt toimida ei saanud. Kõik hea sai aga kord läbi ja nüüd naudime jälle rannailma. Lõpetuseks veel üks kohalikelt õpitud kentsakas nipp suvel ellu jäämiseks – suure kuumusega, kui vesi isegi maa-alustes torudes saavutab parajalt keemise-eelse temperatuuri, tuleb elektriboiler, mis üldjuhul asub ju majas sees suhteliselt jahedas kohas, välja lülitada ja voila – kuuma vee kraanist tuleb ca 30 kraadi jahedamat vett, kui külma vee omast - lihtne, eksole :)

02.07.09 Kodumasinate mäss ehk esimene külaline

Al Shalom Aleikum! Mina isiklikult pole saanud ei teie ega Allahiga olla, olin hoopis tööl koos prantslastest koolitajatega. Algsete plaanide kohaselt pidin muidugi hoopis viis päeva Prantsusmaad väisama, aga kuna konnasööjad polnud Dubais käinud, siis kogu siinse seltskonna suureks pettumuseks veeretasime oma päevi hilisõhtusse kohalikus kontoris. Pean ausalt tunnistama, et midagi peadpööritavalt huvitavat seal ei juhtunud, seega säästan teid üksikasjadest. Ahjaa, kontoris tegelikult üht-teist juhtus – nimelt toimus vahepeal kriketi mitteametlik MM ja kuna meil on väga võimsalt esindatud nii Pakistani kui India maffia, siis ega sel ajal just Andrus Veerplaust ei räägitud. No minu isikliku tagasihoidliku hinnangu kohaselt on kriket tõsine kandidaat maailma igavaima mängu tiitlile, seega tulemuse vastu ülemäära suure huvi tundmises mind kindlasti süüdistada ei saa ja nii tuli minu jaoks ühel hommikul väga suure üllatusena pasunate koor kontoris – pakistanlased marssisid ülirõõmsalt indialaste kabinettide vahet ja huiglasid. Selgus, et ega neil endal veel ühtegi võitu ei olnud, aga India vaatamata suurfavoriidi staatusele oli saanud teise mängu pähe ja kaotanud lootuse alagrupist edasi saada. Pakistan muidugi võitis lõpetuseks turniiri ära, mida nad ise võrdlesid Kuu peal käimisega, vaatamata sellele väikesele pisiasjale nii rõõmsaid nägusid kontoris enam ühelgi päeval ei kohanud.

Hoopis huvitavam on see, et kui siiani vaevlesin kroonilises mööblipuuduses, siis esimesed kodumasinad on nüüd hakanud korterit asustama ja nurkadesse oma pesasid punuma. Kolumbuse ehk siis esmaavastaja rolli asus pesumasin, keda mul muidugi ka hädasti tarvis oli – iga päev supermarketist uue pesu ja sokkide ostmine läks esiteks küllaltki kulukaks ja teiseks sai selle ajaga niigi kogutud nimetatud esemeid selline hulk, et võin oma pesupesemistsükli kokku võtta sõnadega „kord kuus piisab küll”. Väga kummaline on siin muidugi see, et enamusi pesumasinaid müüakse koos kuivatiga, kas siis sisse ehitatult või eraldi seisvana. Kui mina esimesed pesust tulnud asjad välja kuivama tõstsin ja tunni aja pärast need siis 40+ kraadistest oludest täiesti kuivana jälle sisse tõin, jäi mulle kuivati kui sellise eesmärk ikka väga arusaamatuks.

Järgmiseks otsustasin hakata ennast ise toitma ja varustasin köögi igatsugu vidinatega, esmatutvust tegin ka aparaadiga, mille funktsioonideks on vastavalt minu soovile kas blenderiks või siis vispliks olemine. No oleme ausad, eks minus lõi välja ka selline väike autopede ja eks ma ta vist sellepärast ostsin, et standardvarustuses on tal 5-käiguline manuaalkäigukast. Kuna vanaema ütles, et tema lennata ei kavatse ja ei olnud nõus minuga siia kaasa tulema, siis otsustasin ise pannkooke teha. Mõeldud tehtud ja hakkasin siis elektervispliga mune vahustama, anumaks kaasas olnud silinderjas spetsiaalanum. Siinkohal said aga saatuslikuks seesama 5-käiguline kast ja minu otsus ühe käega kõrva sügama hakata, igatahes tõmbas vispel kogu anuma nii pöördesse, et jägmised pool tundi veetsin köögis pannkoogitaignaga peitust mängides. No vähemalt sai nüüd köök puhtaks, teise katsega sain pannkooke kah.

Läinud nädalal jõudis siis lõpule ka minu esimese külalise saabumise projekt – saabus kodanik Naine. Hea uudis on see, et tax free poest tõi ta 2 kasti õlut (loomulikult peale minu väga põhjalikke instruktsioone). Halb uudis on see, et ta vist ei kavatsegi siit enam ära minna, nagu külalisele ikkagi kombeks oleks. Nii et Tallinnas avatud Vabadusesammas sai ka enesele teadmata teatud sümboliks ka minu jaoks. Tore oli aga viisa saamine – algul kavatsesin minna immigratsiooniametisse üksinda, viimasel hetkel tabas mind aga ootamatu arukusehoog ja palusin endaga kaasa kodaniku, kes meie kontoris kogu selle bürokraatiamajandusega tegeleb. Oli õige tegu. Esiteks vedas ta mind kõikidest järjekordadest mööda ja sain taotlusele templi URGENT. See lugu läks mulle muidugi maksma ka 70 kohalikku, aga oli kulutust väärt. Siis kogusime veel erinevate isandate allkirju ja templeid kuni siis lõpuks jõudsime viimasesse pühasse kambrikesse ehk siis kohta, kus viisad kätte saab. Noh, tuli meie number, läksin siis toolis lösutava kohaliku juurde, pursui vaatas põgusalt dokumente ja teatas, et mingil sõnuseletamatul põhjusel viisat ei saa, proovi varsti uuesti. Kolleeg ärritus selle teate peale silmnähtavalt, otsis üles oma vana tuttava, kes on seal ülemus, korjas tema käest taotlusele nii allkirja kui templi, läks tagasi esimese mehe juurde, näitas meeletu araabiakeelse sõimu saatel allkirja ja voila – kahe minuti pärast jalutasin viisaga minema. Siit siis ka moraal – istegevusega siin mõtet tegelda ei ole.

29.06.09

Nii, kärsitud ja kärsatud. Lõpuks leidsin esiteks oma fotoka kaabli üles ja teiseks aega valgel ajal mõned pildid teha. Teatavasti siin on päikesele kombeks õhtuti juba seitsmest looja minna, nii et mingisuguseid pikki istungjärke valges teha ei õnnestu. Väljas tehtus pildid ei ole just maailma teravaimad, neid tehes sain ma ka aru, miks prillide kandjad siinset kliimat kohutavalt kiruvad - nii kui tugevalt konditsioneeritud ruumist välja astud või isegi akna avad, on okulaarid väga paksu udukihi all. Täpselt sama saatus tabas siis ka fotoka objektiivi.

Neli maja on siin omavahel kokku pandud ja seega moodustub siis keskele siseõu, kus on bassein, spordisaal, kossuplats, grillimisala, laste mänguväljak jms. Vaade sealt minu aiaboksi (tuu, koh värat vallale um)

Vaade minu aiaboksist

Vaade ülemiste naabrite juurest (paremat vaadet ei viitsinud otsida)Oma aia kohalik kana tolgendamas naaivselt grilliala poole

Ja nüüd siis sisevaated minu luksuslikku villasse.

Elutuba. Pildil vasakult külaliste sohva (kordagi kasutamata!), peremehe kanapee (kõigi mugavustega), hunnik juhtmeid koos modemi ja routeriga.Magamistuba. Pildil baldahhiinvoodi (tõe huvides pean märkima, et alates eilsest on mul magamistuba meeletult lahmakat päris voodit ka täis, nii et kummimadrats ootab nüüd teid :)
Vannituba. Pildil luksuslik hambaharjahoidja, nii kui poodi läksin ja seda nägin, teadsin kohe, et oleme kokku loodud (maksis eesti rahas tugeva kolmeka). Et hambaharjale ruumi teha, olin sunnitud sisu samal õhtul koos mõningate kõrvalproduktidega konsumeerima. Üldiselt on tekkinud äriidee hakata analoogseid hambaharjahoidjaid kohalikul turul müüma ja edasi liikuda juba suurematele turgudele. Ühesõnaga hakkan purke korjama, kui tulete, tooge gini.

Uus peatükk blogist on juba valmis kirjutatud, aga et blogi ei kaotaks hoogu, siis selle postitan veidi hiljem. Küll on aga mul tekkinud küsimus - panin blogile lugejatelugeja peale, mõnel päeval on ülnud 100kond külastust, tänan väga tähelepanu eest :) Kummaline on aga lugejate asukohtade nimistu - no Tallinn ja Harjumaa on selged, Võru-, Põlva- ja Tartumaa kohta on mul ka omad kahtlused, Taani kuningriigi saladuse olen ka ilmselt lahendanud (tervitusi Mahmoudile, tuhanded nimekaimud siit tervitavad). Siis on aga Eestist sellised paigad nagu Pärnu, Järvamaa (okei, Rabarock:), Narva ja siis kõige kummalisemad - Soome, Inglisemaa ja vana SS-laste kants Saksamaa?? Mind lausa huvitab, kes sealt Dubaihuviline on. Aitäh, headööd!

14.06.09

Palju päikest on Dubai peale paistnud ja ilmselt palju vihma sadanud Eestimaa peale sellest ajast, kui ma sain mahti teid viimati harida. Asjaolud viimasel ajal on kulgenud tunduvalt kiiremini, kui härra Gagarin omal ajal kosmoses ja nii olen ka juba kolmandat päeva õnnelik üürnik. Õnnelikkus kui selline on muidugi mitmeti mõistetav, aga sellest kõigest juba allpool.

Hakatuseks pean ütlema, et hotellist lahkumine oli väga kurb – kõiki teenindajaid tundsin seal juba nägupidi, samuti olin ise väga tehtud poiss. Kui varem küsiti minult alati hommiksöögile minnes autogrammi (ma ise paneksin küll selle arvele, et enda näol koondan siiski Brad Bitti, George Clooney, Jüri Krjukovi ja Kärna Ärni parimaid omadus), siis viimasel ajal juhatati mind kiirelt lauda, toodi pikema jututa piparmünditee ja kokapoiss-murjam praadis kohe kiiresti kaks muna koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Põhimõtteliselt ei pidanud ma oma suud soovide väljendamiseks kulutama ka ei spordisaalis, basseinis ega ka hommikuti taksot tellides, kogu värk tiksus nagu õlitatult. Aga kuna iga õlle saatuseks on ükskord liisuda, siis oli aeg ka minul sealt lahkuda ja mis saaks olla meeliülendavamam, kui teha seda tipus olles. Üks asi jääb muidugi hinge kripeldama – mul on kahtlane tunne, et Tema Majesteet Elizabeth II on mind vahepeal mingisuguste Briti impeeriumile osutatud eriteenete eest otsustanud tõsta rüütlistaatusesse. Igal võimalikul ja võimatul juhul pöörduti minu poole kui Söör Maikel, nii et kui satute juhtumisi vanaprouat nägema, siis tervitage teda minu poolt ja uurige, mis selle põhjus oli. Enesestmõistetavalt jätkan siin ka jälgede ajamist, asjaga kursis olevaid teenindajaid tundub siin mujal ka olevat.

HOIATUS! Järgnev lõik võib sisaldada järjekordselt pajatusi kohalikest linnukestest, nii et Kädil ja nõrganärvilistel palun siirduda ülejärgmise paragrahvi manu.

Veel nukram, kui hotellist lahkumine, oli tegelikult see, et kui siiani pakuti mulle massaaži ja muid asju tänaval skeemi järgi, et mina pean ikkagi maksma, siis minu viimasel õhtul Deiras teatas üks negriidne emand, et nii värske liha käest tema raha ei tahagi. Pakkumine oli loomulikult majanduslikust aspektist vaadates ahvatlev, visuaalsest aspektist vaadates oli olukord vastupidine. Majanduslikult mõtleva indiviidina analüüsisin kiiresti ajaloolist trendi ja tulevikuprognoos näitas, et sama tendentsi jätkudes pakutakse varsti raha hoopis mulle, seega keeldusin viisakalt ja jäin panustama optsioonidele. Paraku jah, turg ei liikunud piisavalt kiiresti, seega samal õhtul selliseid pakkumisi ei tulnud ja kuna sellest vanu Araabia linnu meenutavast linnaosast liikusin veidi Euroopalikumasse, siis see raha minu poolt ka nendele neidudele alles jäi.

Tulles aga tagasi põhilise juurde, siis korteri otsimine Dubais on tunduvalt keerulisem, kui lasteaias jänkude rühmast otse huntide omasse saamine (mäletatavasti on siis rebaste rühm nende kahe vahel eksole). Tänu liinibussidele sihitult (no minu jaoks siiski sihilikult) ringi sõitmisele otsustasin sellise areaali nagu The Greens kasuks – tegu on ilmselt ainsa Dubais leiduva projektiga, mis vähemalt tundub olevat lõpetatud, ehk siis kraanajuht ei vahi aknast sisse. Lisaks on see piirkond ka Dubai üks rohelisemaid (peab muidugi mainima, et kastemehhanismid töötavad 7-8 korda päevas, aga kuna tegemist on mitte just kõige hoolikamalt puhastatud taaskasutatava veega, siis tuleb keelata rõõmu ja mitte minna vihmutite alla mürama), siin ei ole akna taga mošeed, mis 6 korda päevas palvusele kutsub ja üleüldse tundub selline muhe ja noobel piirkond. No see selleks. Ühesõnaga üürikuulutuste peale helistades selgus, et kui tahad head korterit saada, pead olema gepardlikult kiire, sest head korteid lähevad paari tunniga alates internetis ilmnemisest. Maaklerite tegevus on siin muidugi legendaarselt passiivne – vaatamata asjaolule, et iga tehingu pealt saavad nad vähemalt 10 000 krooni puhtana kädeen, siis ega nad ennast sellest häirida ei lase, et klient tahab korterit näha. Nii ongi kõik üüritavad korterid lihtsalt lahti, kundele öeldakse aadress ja kogu moos. Aktiivsemad haid helistavad veidi hiljem ja uurivad ka, kuidas oli, aga kuna nad teenivad ikka ainult kommirada, siis oli ka neid, kes hiljem vastamata kõnesid tegid ilmselge eesmärgiga oma kulusid kärpida. No leidsin siis ka internetist ühe päris apetiitse eksemplari ja sõitsin kohale, et üle vaadata. Koridori jõudes olin täieti veendunud, et Eesti üldlaulupeo rongkäik hakkab seekord Dubaist pihta – inimesed seisid põhimõtteliselt järjekorras, et seda korterit vaadata, aga oli näha, et tegemist oli algajate diletantidega, kes vaatasid üle ja läksid veel samas majas teisi objekte kaema. Mina juba vana kalana itsitasin vaikselt pihku, helistasin kiirelt juba korterist maaklerile ja nii ma siis rohkem kui Eesti keskmise aastapalga jagu aastase üürilepingu vastu ka vahetasin. Maksmine on ka siin muidugi omaette ooper, ei mingeid ülekandeid ei pangas ega internetis, vaid kõik käib tsekkidega. Nii siis ongi ka minu taskus tsekiraamat, nagu ikkagi õigele härrasmehele kohane. Kui teist kellelgi on veel selline asi olemas, siis ootan dzentelmeni külla väikesele keskustelule, viski ja sigarid on minu poolt, torukübar anda uksest sisse jõudes ustav teener Johni kätte.

Võtmete kättesaamisega samal päeval sõlmisin kohaliku vee- ja elektriagentuuriga vee- ja elektritarne lepingu ning kuna ma juba selline kooner olen ja hotelli eest rohkem maksta ei olnud minu unistus, siis kohaliku superkarmetiga sai sõlmitud kummimadratsi-, teki-, padja- ja toonikutarnimise lepingu (dzinn on mul endal veel olemas). Lühidalt, õhtul kell 9 leidsin ennast kenasti oma uuest kodust, aga mida ei olnud, oli vesi. Kiire kõne ametkonda ja ilmnes india tööjõu positiivne külg – 23:00 oli mul mehhaanik uke taga, kes keldris vajalikud kraanid lahti keeras. Siis tuli aga aeg tänada maeiteakeda selle eest, et ma tol õhtul ei läinud mõnda baari laiama – selgus, et pesumasina kraan lekib ja tunni aja pärast oli mul põrand vett täis. Et vältida paanika teket, segasin ühe dringi, pidasin aru, võtsin appi kõik külmkapi sahtlid, 2 riiulit ja ühe kapi sahtli (ega mul rohkem mingeid liigutatavaid asju seal muidugi polnud ka) ja ehitasin diplomeeritud insenerina süsteemi, mis suutis 6 tunni jagu vett kinni püüda (no nii 15-20 liitrit). Ehk siis kord öösel tuli üles ärgata, veed välja lasta ja tagasi magama minna. Igasuguste parandus- ja koristustööde meeste kiituseks tuleb muidugi öelda, et kõik toimib siin suhteliselt kiiresti ja korralikult. 2 päeva hiljem on mul kraan parandatud, seinad värvitud ja olen ikkagi lõpuks sunnitud mööblipoode kammima. Ühesõnaga minu poolt on nüüd kõik tehtud, hakake külla tulema :)

05.06.09

Kuna on kuulda olnud torinat, et kodanikud ei saa vabalt oma arvamust avaldada, siis sõnavabaduse tulihingelise pooldajana tegin kommenteerimise kõigile absoluutselt vabaks (mitte et ma enne teadlikult oleks seda piiranud). Nii et kommenteerige terviseks, eks ma jõudumööda katsun siis tekkinud küsimustele ja ettepankutele ka vastata.

Tänase peatüki võiks aga tinglikult nimetada ka kiireks vaateks kohalikku poliitellu, nimelt olen nüüd hakanud tasapisi aru saama, kes siin mida valitseb ja kes millel oma karvast kätt peal hoiab. Araabia Ühendemiraatides on siis kokku 7 emiraati. Euroopas läksid selised liitriigid küll moest juba aastasadu tagasi, aga kui soovi ülemaailmse trendiga kaasas käia ei ole ja muidu huvipuuduse üle kurta ei saa, siis miks ikkagi mitte. Pealinnaks on Abu Dhabi, mitte Dubai, mida ka mina isiklikult pikaaegse naivistina arvasin. Kuna Abu Dhabile kuulub ka suurem osa Emiraatide naftast ja õlist, on ka tegelikult sealsed kodanikud tunduvalt jõukamad, aga erinevalt 80km kaugusel asuvast ja tunduvalt väiksemast Dubai emiraadist ei ole seal kunagi olnud väga ambitsioonikat kuningat, seega siis muu maailma jaoks on pealinna näol tegemist küllaltki tundmatu külaga. Igal emiraadil on ka oma valitseja, pealinna šeik on siis ühtlasi ka kogu riigi roolija. Dubai valitsejaks on Tema Kõrgeausus Šeik Mohammed bin Rashid al-Maktoum, kes ühtlasi on ka Ühendemiraatide asepresident ja peaminister ühes isikus, reaalsuses pidid muidugi tema suhted olema tunduvalt kõvemal tasemel, kui ametlikul juhil. Igal emiraadil on loomulikult ka oma seadused ja valitsus, aga need mehed käivad niisama rohkem moe pärast koos teed joomas ja vesipiipu popsutamas ja mida iganes ka nad asjast arvavad, šeigile jääb ikkagi oma lõplik sõna. Ja enesestmõistetavalt määrab iga surev juht ka endale ise järglase. Vabad valimised pidid tegelikult toimuma 2006 aastal, räägiti isegi tähtajatu elamisloaga inimestele hääletusõiguse andmisest, aga tõenäoliselt sai viimane asi ka nende valimiste vabadusele saatuslikuks ja lõppkokkuvõttes jäid need lihtsalt ära. Vaatamata kõigele on tegelikult kohalik araab olukorraga äärmiselt rahul, no olgem ausad, ma oleks ka, kui ma saaks 10 korda nii palju igas kuus lillegi liigutamata (lilli on siin muidugi suhteliselt raske liigutada, arvestades et neid suurt polegi) oma pangaarvele, kui ma praegu teenin palehigis oma igapäevast tööpõldu kündes. Tänu palavale armastusele alamate poolt on Dubai on ilmselt ka üks väheseid riike maailmas, kus pealik liigub ilma ihukaitsjateta ringi. Šeik ise pidi aga väga tore ja lahek loomuga mees olema. Meie kontoris on väga kõrgelt hinnatud üks prantsuse tütarlaps, kes oli koos sõpradega kõrbesafaril, kui suutis oma auto liiva sisse kinni istutada. Peatus siis nende juures G-klassi Mercedes (šeik ostis neid muide eelmisel aastal omale ja oma perele ei vähem ega rohkem kui 350, kõik valget värvi ja puha), välja astus kroonprints isiklikult, andis neile paar pudelit vett, uuris kuidas läheb ja tõdes et loll lugu jah, kui niimoodi kinni olete, tarvis välja lükata. Istus siis oma autosse ja läinud ta oligi. Vot selline rahvamees. Mulle kui nõukogude taustaga lapsele kangestuvad muidugi selle peale ilmselt veel pikalt unenägudes Vova ja Lenini lood :)

Muidu on kõik ilus ja tore, aga Dubail ja šeigil on üks mure, mida ei saa mitte väga väikeseks pidada – nimelt on nafta praktiliselt täiesti otsas ja seoses suure majanduslangusega on ka muu sissetulekud drastiliselt vähenenud. Teisisõnu on raha suhteliselt otsas ja päris otse öeldes vaagub Dubai pankroti äärel, nii et šeik on juba oma isiklikke rahasid hakanud mängu panema. Olukorra pääastmiseks taheti näiteks Abu Dhabile maha müüa rahvuslik uhkus Emirates Airlines, aga kuna vaatamata asjaolule, et kapipealsed on neil parima lennufirma auhindu täis, pole nad kunagi suurt kasumit toota suutnud ja nii ka müügist asja ei saanud. Kuna riigis makse ei ole ja isegi nende kehtestamise mainimine lõpeb pikajalise vanglakaristusega, siis on hakatud kehtestama igasuguseid muid pileteid. Näiteks on nüüd riigi suurimal ja tähtsaimal maanteel iga 10km tagant maanteemaksu putkad, samad asjad on ka kõigil sildadel, mis Dubaid kaheks jagavat jõge ületavad. Iga ületuse eest tuleb tasuda 12 krooni, mis pikas perspektiivis moodustab päris viisaka kopika eriti arvestades asjaolu, et pea igal normaalset tööd tegeval inimesel on siin auto. Samuti muudeti alkoholimaksu, nii et nüüd maksab pea poole joogi väärtusest iga lüli, kes siin vahel on (maaletooja, hulgimüüja, hotell jne). Kui enne olid siin alkoholi müüjad ainult hotellide ööklubid/baarid, siis nüüd on nendeks ainult eliithotellide ööklubid/baarid. Sherloklikku taiplikkust üles näidates jõudsin ka järeldusele, miks siin Skype keelatud on – nimelt tegutseb riigis kaks telefonioperaatorit (nii mobiili kui tava turul) ja nendest ühe levi on pehmeltöeldes olematu. Ja kellele kuulub teine operaator? Endaga võivad klaase kokku lüüa need, kes pakkusid, et šeigi perele. Kui kodumaised operaatorid annavad tasuta telefone ja kõneaega selleks, et ma nende võrku astuks, siis siin ma pidin maksma 520 krooni, et saada Etisalati kliendiks. Samuti kuuluvad Tema Kõrgeaususele ka näiteks kõik autokoolid, sellega seletaks ära ka fakti, miks ma pean maksma ca 10 000 eeku, et läbida järjekordne sarnane asi oma elus. Teisest küljest on kõik väga lihtne – kõik taolised asjad on monopolid, kõik teavad nende hindu ja läänelikud ettevõtted maksavad vastavalt siis töötajatele ka kompensatsioone.

Kogu eelmise lõigu juttu palun kindlasti mitte minu hariliku virinana võtta, elu siin on tegelikult lihtne, mugav ja isegi Eesti palka arvestades elab siin kenasti ära.

Oma tegemistest rääkides on kindlasti märkimisväärseim sündmus minu teisipäeva õhtune aktiviteet – nimelt ühe Eesti suurima Saksa koondise antifännina väisasin sõpruskohtumist Araabia Ühendemiraatide (edaspidi UAE) ja Saksamaa vahel. Toimus see 7000 pealtvaatajat mahutaval Al Maktoumi staadionil, umbes pool sellest oli ka täis ja loomulikult olid 90% nendest kas kohalikud või turistidest sakslased. Ilmselgelt aga šeigi valvsat silma kartes aplodeeriti ja elati kaasa nii sünnimaale kui ka praegusele kodumaale. Mina muidugi mingit tolerantsi fritsude mängu suhtes üles näidata ei suutnud, nii et olin sunnitud pidama natside järeltulijatega ka tuliseid vaidluseid teemadel „Saksa jalgpall kui igavaim maailmas”, „Deutsche ordnung” ja „Ma ei viitsi sinuga enam vaielda”. Peab tunnistama, et põhimõttekindlus oli minu pluss, aga mäng mõjus ideelisusele halvasti – lõpptulemuseks oli 7:2, väravaid löödi igale maitsele ja kui sakslased eesotsas Gomezega oleks vähegi viitsinud mängida, oleks nad võinud kolm korda rohkem lüüa. Kogu jamas on loomulikult süüdi UAE koondis, kelle kõrval isegi Kristen Viikmäe on absoluutne jalgpallijumal. Kaitsemängu pole kohalikele isegi ilmselt kunagi näidatud, mingil määral kompenseerisid nad selle ülima enesekindlusega – igal võimalikul ja võimatul juhul võeti mäng enda peale ja löödi peale. Eks nad tänu sellele ka oma mõlemad väravad said – mõlemad olid löödud nii 25 meetri pealt, üks postist sisse ja teine kaitsja rikošetist. Nii et tegelikult ei saa öelda, et oleks olnud raisatud õhtupoolik, ainsa valge inimesena sakslaste vastu olles leidsin ka mitmeid kohalikke sõpru :) Seoses jalgpalliga on homen päev aga ainulaadne selles osas, et esimest korda alates 1999 aastast ei näe ma isiklikult kohal olles Eesti koondise mängu. Äärmiselt kurb lugu iseenesest, aga samas Erki Nool jättis ka teivashüppes kõrguseid vahele ja tegelikult on omamoodi sümbol teha karjäärile täpselt 10 aasta pealt paus sisse.

Tänase pika jutu lõpetuseks pean ilmselt eelkõige Kätsi väikese seigaga kurvastama. Klassikud on nimelt öelnud, et alkoholivabast õllest kumminaiseni on ainult üks samm. Eile leidsin poest alkoholivaba õlle. Ja tuleb ausalt tunnistada, päris normaalne oli ... :)

01.06.09

Kohalik komme on kuningliku pere liikme surma puhul 3-5 vaba päeva anda nende mälestamiseks, nüüd on siis piisav aeg mööda läinud, et võin lisada vähe rammusamat leent teie tarkusekatlasse. Ühesõnaga jah, läksin mina kolmapäeval Manchester Unitedi suurvõitu tähistama ja valisin selleks isegi prantslaste seltskonna ning hispaanlaste baari, et saaks ikka soola suurema hulga kodanike haavadele puistata. Ega ei saa öelda, et mul kellegagi oleks oma vaateid jagada olnud - peale minu olid inglaste poolt veel ainult kaks neegrit, kellel olid ilmselt ka aluspüksid ManU logoga. Algas kõik minu plaanide kohaselt – esimesed 10 minutit sain järjest teravusi tulistada, edasi otsustasin tagareas vaikselt oma õlut lürpida. Ainus asi, mis südame härdamaks tegi olid kaks neegripoissi, kes teises nurgas kahekesi nutta tihkusid. Tulemusest ja mängust mina igatahes rääkida ei taha, positiivne asi kogu selle kompoti juures on muidugi see, et kuna klubide MM toimub aasta lõpus Dubais, siis jääb mul hulk raha alles, mis muidu oleks ManU mängude piletite peale ära kulunud. Greit saksess!!!

Vahepeal olen käinud tööl ja sisustanud seal suurema osa aega korteri otsimisega. Kuigi elamispindu on kõvasti vabaks jäänud ja üürihinnad on umbes 50% tippajast alla tulnud, ei ole apetiitseid eksemplare just eriti palju ja kui mõni ka turule ilmub, peab üles näitama äärmist nobedust, kuna ka need, kes siin edasi elavad, ütlevad just hinna pärast oma vana lepingu üles ja kolivad odavamasse, samas ka paremasse kohta (päris kena põimlause olen veel suutnud eesti keeles moodustada :) Veidi olen üritanud asjalik ka olla, aga kuna kõik rõhutavad, et mul on sisseelamiseks 3 kuud ja prioriteet on leida korter, ära teha load ja osta auto, siis sinna ma oma tähelepanu suure vastuvaidlemiseta suunanud ka olen.

Nädalavahetusel otsustasin vanast harjumusest üles otsida ka mõned kohalikud lokaalid. Meeldiv on see, et elava muusikaga baare on päris palju, negatiivne on see, et kõik live-esinejad on oma repertuaari võtnud ainult väga ära leierdatud kaverid. Igatahes järgmisel nädalavahetusel kavatsen minna araabia linnaosa väisama, seal vähemalt ei ole mul vahet, kas on plagiaat või mitte. Baari minnes tutvustati mulle ka kohaliku rassismi – ukse peal oli suur silt „Sissepääs 100 dirhamit”. Jalutasin sealt rahulikult läbi ja mulle sooviti ainult head õhtut ja uuriti kuidas läheb ja kas ma tahan lauda või lähen baari. Kuna praad maksis umbes 300 eesti krooni, siis oli minu jaoks tegemist ikka äärmiselt lolli küsimusega, aga säilitasin absoluutse diplomaatilisuse. Tasus ära - minu taga tuli hindu, kellel kontrolliti kõikvõimalikke dokumente ja kasseeriti 100 kohalikku. Kuigi teada on, et rassism on paha-paha, siis ma pean ausalt üles tunnistama, et ei kurtnud. Hinnad baaris on muidugi kobedad – õlu 90 Eesti raha, kokteilid ca 120-150, aga happy hourite ajal on võimalik saada ka näiteks vinapits 40 krooniga. Ja kuna kohalik naiste suhtarv rahvastikku tervikuna on baaris sama, mis tänavapildis, siis on tihtipeale neile nii sissepääs kui kõik joogid tasuta (seda ma pean veel uurima, kuidas antud asjaolu ära kasutada saaks). No muidugi tänu feminiinse elemendi nappusele oli ka ka vaade tantsupõrandale suhteliselt kurb ja nilbe, kus lakutud isasloomad omavahel puusi hööritasid (kordan veel, et Araabia Ühendemiraatides ei ole mitte ühtegi homoseksuaali, nagu riigis puuduvad ka prostituudid, narkootikumid ja kuritegevus). Ühesõnaga tegin sealt suhteliselt kiiresti minekut ja järgmisel õhtul käisin lihtsalt iirlaste baaris istumas – kuna seal ei tantsitud, siis oli tunduvalt meeldivam vaade.

Kahe baariskäigu vahel jõudsin ära käia ka rannas – seda rannariba siin ikka jagub, aga vaatamata sellele, et ma teid kõiki külla kutsun, pean mainima, et midagi äärmiselt ilusat seal küll polnud. Ja vesi on praegu ilmselgelt liiga soe, et midagi jahutaks. Nüüd võite muidugi arvata, kas islami naised võtavad oma ürbi ja rätiku ära, kui randa tulevad? Õige vastus on, et loomulikult mitte. Järgmine küsimus – kas islami naised vütavad oma ürbi ja rätiku ära, kui ujuma lähevad? Loomulikult mitte. Vähemalt mitte avalikus rannas ja igapäevaselt. Samas on siin olemas päris suur rannapark, kus on sissepääs 5 dirhamit (ikka selleks, et inkusid eemal hoida), selle raha eest saad palliväljakuid, restorane ja selle raha eest mina kui meessoost isik ei saa sinna sisse laupäeviti ja esmaspäeviti, mil rand on ainult laste ja naiste päralt, et need saaks ka veidi rohkem ennast alastada. Samas loomulikult mitte liiga palju, sest topless lugu lõpeb siin pikaajalise vanglakaristusega.

Ühesõnaga tänaseks kõik, kui väga hästi läheb, siis edaspidi on teil äkki au näha siin ka pildimaterjali. Hasta la vista!

28.05.09

Seoses kolmapäevase tuumaõnnetusega Roomas olen solidaarne kannatanute vastu ja 3 päeva blogimist ei toimu.

24.05.09

Heihoo-heihoo, mu noored ja vanad austajad. Kaks nädalavahetuse päeva olen nüüd olnud blogivaba ja kogunud ainest, on aeg seda nüüd siin ka lahkesti jagada.

Kõigepealt pean muidugi ära rääkima kõige värskema ja oma olemuseselt äärmiselt sensitiivse loo, kui ma ei oleks juhtumisi sama karm mees, nagu Chuck Norris, siis ma oleks kindlasti heldimusest ka pisara poetanud. Ilmselt paljud teist ei mäleta, aga elupõlise nätsusõltlasena on mul ülimalt selgelt meeles päev, mil Kalev paiskas kaubandusvõrku tõenäoliselt Nõukogude Liidu esimesed närimiskummid – piparmündi, maasika ja kohvi. Mis sest, et maitse kadus ära kahe minutiga ja asendus ilmselt tooraineks olnud vana botiku omaga, harulduseks ei olnud korrad, kus närikas magas oma une ära truult öökapi serva peal ja jätkas maitsetult, aga ausalt lõgemete vahel oma ülesande täitmist. Olid ajad... Igatahes, selgus et nõukogude tehnoloogia oli nii umbes 20 aastat Dubai omast ees – täna avastasin kaubandusvõrgust täpselt analoogse toote – kohvi näts, 5 lehte, maitse kadus isegi veel kiiremini ära ja asendus täpselt vana hea botikumaitsega. Mõnušššššš :)

Mida ma siis siin nädalavahetusel teinud olen? Vahemärkusena mainin igaks juhuks ära, et täna ehk siis pühapäeval on siin nädala esimene tööpäev ja selle asemel on suureks puhkepäevaks reede (india ja pakistani meestele on see ühtlasi ka tavaliselt ainus vaba päev). Olen kõvasti ümbruskonnas ringi vantsinud, hoolimata 46 kraadisest palavusest, mis eile siin valitses, siis sain kokku ühe Eesti tütarlapsega, kes siin hoogsalt ühe indialasega peret kasvatab, vedelenud hotelli katusel basseinis ja eilseks suurimaks meelelahutuseks avastasin kahekordsed ühistranspordi bussid, mis on vastupidiselt kõikidele kommentaaridele äärmiselt puhtad, tühjad ja meeldivad (muidugi nad pidid ka 3 nädalat vanad olema). Järjekordse harjumatu seigana selgus, et iga bussi esimesed 4-8 rida on mõeldud ainult feminiinreisjatele, tõenäoliselt on põhjuseks kohaliku transpordiameti mure hindude silmade pärast, mis kukuks peakolust välja, kui ta valge naise kõrvale istuma juhtub. Valgeid muidugi bussiga sõitmas ei näinud ühtegi ja nagu kontoris mainiti, olin ma ilmselt ka üleüldse esimene oma rassi esindaja ühistranspordis. Ühesõnaga ostsin 10 korra pileti (55 krooni) ja sõitsin linna Bur’i osa risti-põiki läbi. Eesmärgiks oli tegelikult saada mingi aimdus erinevate linnaosade apetiitsusest minu korteriotsinguil. Pere, kellega kokku saime, osutus äärmiselt meeldivaks ja ei pidanud paljuks vedada mind ka autoga veidi kaugemale ehk siis sinna linnajakku, mida oleme harjunud televiisoriaparaadist Dubai pähe nägema – külg külje kõrval vähemalt 300m kõrgused hooned, millest kujundatakse siis ikka loomulikult maailma tähtsaima linna südant. Praeguseks on peaaegu valmis Burj Dubai torn, hetkel on kõrguseks ca 800m, aga täpselt ei tea ilmselt isegi arhitekt, mis see lõplik kõrgus on (räägitakse kuni kilomeetrist) ja 55º Time Dubai torn – pilvelõhkuja, mis pöörleb 55 kraadi ulatuses päikese jõul. Lähemas tulevikus peaks sinna kanti kerkima ka sellised asjad nagu Bawadi – 60 000 hotellitoaga kompleks koos restoranide, poodide ja muu sinna juurde kuuluvaga, Falcon City of Wonders – park, kus on kõikide maailma kuulsaimate sümbolite koopiad (Eiffeli torn, Taj Mahal, Pisa torn jnejnejne), et ei oleks siit vaja üldse ära käiagi ja siis veel hunnik kunstsaari – hetkel on peaaegu valmis ainult Palm Jumeirah ehk siis palmikujuline saar, kus elab plaanide kohaselt lõpuks 15 000 kodanikku ja mis pikendas Dubai rannajoont 800km võrra. Praegu on juba alustatud ka kahe teise palmikujulise saare rajamist, millest ühe rahvaarvuks saab 2020 aastal olema miljon inimest. Samuti on pooleli The World ehk maailma kaardina merre joonistatud saared. Erinevus palmidest seisneb selles, et kui viimased on maismaaga ühenduses, siis The World on ca 5km rannikust. Ja noh, kui kõik see tehtud saab, siis kuhu mujale ikka pilgud suunata, kui taevasse – viimane asi praeguste plaanide kohaselt on merre rajatav The Universe. Ühesõnaga kui see kõik kunagi valmis saab, siis Dubai linna pindala on rohkem kui kahekordistatud.

Ei hakka eitamagi, et maapoisina vahtisin küll ikka suu ammuli neid pilvelõhkujaid, aga reis vääris ka küünlaid – veidi edasi sõites nägin ära selle kommuuni, kuhu juba täna hakkasin korterit otsima – Greens. Peamiselt elavad seal Euroopast pärit residendid, majad on tillukesed (max 7 korrust), võrreldes muu Dubaiga on roheluse, parkide ja tiikide uputus ja üleüldse tundus äärmiselt hubane kant. Varem oli see nii elitaarne, et ka minust kõvasti rohkem teenivad kodanikud ei saanud endale sinna elamist lubada, aga kuna selle aasta esimeses kvartalis on kinnisvarahinnad kukkunud 41% ja mitusada tuhat immigranti lahkunud, siis arvan ennast ilmselt eliidi hulka. Teine variant, kuhu villat vaadata, on mere äärne ala, aga selleks peab enne keegi mu perekonnast kohalikuks valitsejaks saama (Kaarel?). Teisisõnu oli mere ääres kuningliku pere esindajate villade kaskaad, igaüks nii ruutkilomeetri suurusel alal. Et oma väärtuslikku aega säästa, liigeldakse loomulikult helikopteritega.

Kui juba šeikidest juttu tuli, siis ei saa üle ega ümber kohalikust tsensuurist. Kuigi üldiselt on siinsed riigi kodanikud oma juhiga äärmiselt rahul (no ma oleks ka, ausõna), siis valimisi pole siin kunagi olnud, kogu võim ja raha on ainult ühe perekonna käes, kes siis seda vastavalt oma suvale keerutab. Loomulikult kaasneb sellega ka päris laialdane tsensuur – šeigi kohta halbu asju kirjutada ei tohi ja üleüldse ei ole soovitav midagi halba kirjutada, päris kohutav oleks ju ärgates kullast hommikumantlis istudes ja kullast kohvi juues kullast ajalehest lugeda, et mingi loll on kusagil valesti parkinud! Tänu sellele oli pikka aega kinni näiteks blogspot.com, kus pahakad kippusid rääkima, mis siin tegelikult telgitagustes toimub – siin oli just päris suur skandaal olnud, kui selgus, et kuningliku perekonna laseb oma alandlikel teenritel paleesse vedada inimesi, kes talle lihtsalt ei meeldi ja peksab neid lihtsalt õhtuooteks. Osa asju on muidugi ka täiesti absurdsed – igasugused msn-i tüübid on lubatud, kaasa arvatud videokõned, aga Skype on keelatud. Facebook, Linkedin jms on lubatud, aga Orkut on keelatud. Ja aeg-ajalt pidi neid asju rotatsiooni korras jälle ka avatama ja kinni pandama, sõltuvalt tsensuuriministri tujust.

Mis siis veel? Mulle tehti ka enam-vähem selgeks ka äärmiselt oluline asi ehk siis selle peatüki nimi võiks olla kohalike värvukeste välimääraja :) Selgus, et linnaosa, kus mina pesitsen, on totaalne ornitoloogiaparadiis (seda olen ka loomulikult igal õhtul kogenud) – nimelt on elab siinkandis suhteliselt palju india-pakistani tööliseid, kes rendivad ühe rääbaka villa ja elavad seal niipaljukesi, kui põrandale vähegi madratseid jagub (100 matsi ei pidanud olema eriline ime). Kuna nad teenivad ka Eesti mõistes alla miinimumpalga, siis Dubai valitsus neil naisi siia tuua ei lase. Ja mis siis muud jääbki üle kui pidada seal villas ka linnukesi, kes siis villatöö kõrvalt teevad haltuura korras ka tänaval mõned kiired otsad. See on siis kõige alam klass. Aste kõrgemal on juba filipiini, vietnami ja negriidset päritolu tsirgukesi, kes püüavad tänaval kundesid ja kui just häda käes pole, siis väldivad india-pakistani tööliseid. Mina kuulun oma väljanägemiselt ilmselgelt nende toiduahelasse. Ja siis on veel ka elitaarlinnud, kes patseerivad luksushotellide ja öökarite lähedal, need on enamasti slaavi rahvusest ja küllaltki hea väljanägemisega isendid. Märkimisväärne on ka veel fakt, et nagu rändlinnud ikka, liiguvad ka nad siin parvedes, sest kui õnn peaks järsku nende õuele sattuma ja mõni kohalik isand õnnestub rajalt maha võtta, siis nende jaoks pidi 3 tükki korraga absoluutne miinimum olema. Ja siis on veel tänaval selliseid naisi, kes pidid tõesõna müüma ennast kui nõudepesijat, koristajat ja kvaliteetset massööri, aga kuna väljanägemises neil väga suurt vahet ei tee, siis ma pole veel endale nõudepesijat hotelli toonud :)

Kahest viimasest asjast, millega ma teid harida tahan, on esimeseks veel oluline teadmine, et kohalikud hotellid jahutavad rannaliiva!!! Kuna tehnoloogia on veel algeline, siis tulemus ei ole just kõikse fantastilisem ja esialgu on saadud temperatuur jahutamata liiva omast 2 kraadi allapoole. Arvestades meeletut energiahulka, mis selle alla pannakse, asi seegi. Teiseks on tore süsteem, kuidas mehed siin joogivett toodavad. - kuna mageveevarusid praktiliselt ei ole ja ümbruskond ei ole ka teab mis kuulus selle poolest, siis on kohalikud leiutanud viisi, kus mereveest filtreeritakse väga normaalse maitsega joogivesi. Mida tehakse aga soolaga – loomulikult visatakse merde tagasi. Kuigi minu arust on suhteliselt raske uskuda, et joogiveena kasutatav vee hulk nii suur on, et sellele mõju avaldada, pidi väidetavalt vesi siinsetes randades olema märksa soolasem, kui mujal mailmameres. No elame-näeme, järgmisel nädalavahetusel on mul plaanis lasta oma lihaselisel kõhul päikese peale särada ehk siis rannamõnud ära proovida. Järgmise korrani siis.

21.05.09

Kuna täna midagi põrutavat ei juhtunud (või kui juhtus, siis selle põimin oskuslikult oma järgnevasse jutulõnga), siis avardan oma lugupeetavate lugejate silmaringi pisut ise nägemisorganiks olles.

Olen loomulikult täiesti veendunud, et andunud fännidena olete kõik ennast Dubai ajalooga kurssi viinud, aga igaks juhuks veel kiire ülevaade – esimesed inimesed, kes oma asju tulevastele põlvedel üles leidmiseks siiakanti maha matsid, figureerisid siin ca 8000 aastat tagasi, aastal 3000 e Kr toodi kohale ka kits ja 700 e Kr Allah, kes on siiani paigale jäänud. Kusagil 16 sajandil otsustasid pidevalt Euroopa ja India vahet sõeluvad portugallased teha siia oma vahebaasi. Vahelduva eduga ruulisid siin peale seda ka hollandlased ja hispaanlased, lõpuks jäi aga kogu kant inglastele, kes 1951 otsustasid anda pärismaalastele oodatud vabaduse. Selle peale kakeldi omavahel veel 7 aastat, kuni saabus kohalik jumal Šeik Rashid. Tema vägiteoks oli Kuveidilt millionite dollarite suuruse maailma riskantseima laenu võtmine ja selle raha eest kanali süvendamine ja lennujaama ehitamine. Eriti just esimene pani aluse Dubaile kui rahvusvaheliselt ühe suurima logistikakeskusele. Nii et ma olen praegu absoluutses logistika hällis :) Samal aastal sai toimuma ka absoluutne vedamine, kui maa seest leiti hunnik naftat, mille eest maksti Kuveidile võlad tagasi ja hakati arendama kõige-kõige asju. Kui senini oldi täiesti mõtetu kaluriküla mere ääres, siis nüüd saadeti kõik teised araabid kukele ja muudeti ennast totaalselt iseseisvaks koos oma raha jms-ga. Nafta on küll tänaseks praktiliselt otsa saanud ja moodustab ainult 3% SKP-st, põhiline raha teenitakse transiitkaupade teenindamiselt, veidi ka toodetakse ise asju ja nööritakse turiste. Plaanid ei ole loomulikult väiksemad, kui saada maailma tähsaimaks finantskeskuseks.

Kaks päeva olen nüüd linna peal ka ringi tolgendanud, esimesed muljed on huvitavad. Linn ise on puhas ja kena, kõik majad on heledad, tänavad ilma ühegi augute jne. Enamus maju on ikka kõrgemad, kui 10 korrust, samas päris Mänhättenil jalutamise tunnet, kus päikest ei ole, ei tunne (päike võiks küll muidugi kuhugi ära minna). Ja enamus suuri maju on hotellid, ma ei kujuta küll ette, kust nad nii palju turiste võtavad, tänavapildis neid üleliia palju näha pole, aga kuna hotelliöö maksab alates 3000 kroonist, ju nad siis kuskil ikka on. Autodevool on täiesti konstantne nii päeval kui öösel, liiklus on iseenesest väga hästi korraldatud, aga kohalikud proovivad seda igal võimalusel ümber korraldada – nende jaoks pole mingi probleem 4-realisel ringil kõige välimist rada mööda ring peale teha. Signaal on autol kindlasti ülitähtis element. Täna hängisin veidi kaugemal hotellist ja aina rohkem olen veendunud, et ilma autota pole siin ikka midagi teha – vöötradu on kogu linna peale 2 ja need on ka nii moe pärast maha joonistatud, kõnniteed kaovad järsku lihtsalt ära või veel hullemal juhul lõpevad kuskil sõidutee hargnemiskohas. Jalgrattaid pole näinud ühtegi, tsiklitest üks oli olemas.
Inimesi on tänavatel suhteliselt vähe, enamus tolgendab konditsioneeritud ruumides ja kaubanduskeskustes. Dubai kodakondseid on riigis erinevatel andmetel 9-20% ja need tunneb juba kaugelt ära – mehed on valge halatiga ja neil on maailmas kõige rohkem ükskõik, mida ilma valge halatita mehed teevad. Pursui näoga aetakse omavahel juttu ja sõidetakse oma lumivalge Land Cruiseriga uude kohta tolgendama. Naised on enamasti musta hõlsti sisse mähitud, aga kuna nende vaatamise eest lubatakse vangi panna, siis väga neid piielnud ka pole (noh, nii palju kui ma seadust rikkusin, ega seal enamasti ka midagi vaadata pole). Enamuse massist tänavatel moodustavad loomulikult Pakistani ja India päritolu kodanikud. Enamus neist töötab ehitustel, õigemini töötaS, kuna peaaegu kõik eraettevõtted on ehitised lihtsalt külmutanud kuni paremate aegadeni, ainsad tandrid, kus töö käib, on teede, metroo ja riigihoonete omad. Aga no seal on see-eest 24/7 väga vilgas elutegevus. Kontrast hindude ja kohalike vahel on muidugi meeletu – kui kohalik šeik saab riigilt sisuliselt niisama kohvritega raha, siis hindud teenivad kuus ca 2000-5000 eeku ja selle eest tehakse 14 tunniseid tööpäevi. Ahjaa, usuteema on ka päris uudne minu jaoks, eriti kontoris – kolm korda päevas tuleb umbes poolte tegelaste ekraanile reminder kirjaga Mine palvetama. Siis minnakse karjaga WC-sse jalgu pesema ja koperdatakse siis kingad varvaste otsas palveruumi. Mina muidugi tegin kontoris endale täna tuuri, jalutasin igas ruumis veidi ringi ja absoluutselt islamivõõra kodanikuna imestasin, et miks kahes vaip maas on, kui prantslane ukse vahel irvitama hakkas ja soovitas sealt kiiresti kingadega ära tulla. Tema oli omal ajal sama vea teinud. Ühesõnaga jah, kolm korda päevas koguneb kogu moslemite seltskond sinna oma mantraid lugema, kingade ukse taha jätmine on kõige olulisem element asja juures. Kaks ruumi on loomulikult selle pärast, et ei ole sünnis, kui mehed koos naistega palvetavad. Kogu selle islami juures on üks huvitav külg ka – nagu vanas heas Nõukogude Liidus, ei ole ka siin mitte ühtegi homoseksualismuse esindajat. Samas on tänavapildis mitte just väga haruldane, et kaks meest jalutavad käest kinni – see pidi olema suure sõpruse tunnusmärk. Aganoh, mida mina ka sellest tean :)

20.05.09

Täna siis oli mu esimene tööpäev Allahi heaks – oli teine nagu ilmselt paljudel on olnud, kus kõigil on tohutult kiire ja näpu vahele antakse hunnik presentatsioone ja protseduure. Noh, sain need läbi loetud, lisaks siis tudeerisin ära ka Lonely Planeti tähtsamad punktid ja edasi keskendusin teiste segamisele ja elu-olu uurimisele. Dubai kontoris muidugi ühtegi kohalikku ei tööta, see eest on aga Eestiga koos esindatud 13 eri riiki. Kõige kõvemad grupeeringud on pakistani, iraani ja prantsuse omad, suuresti just viimaste käest sain ka ellujäämiseks vajalikud teadmised:

- elamine – kinnisvara hinnad on viimasel ajal kõvasti langenud ja kesklinnas peaks ca 80-100 ruuduse ühe magamistoaga korteri kätte saama äärmiselt soodsa rendihinnaga – ca 270 000 eeku aastas :) Selle eest on muidugi igal normaalsel majal olemas oma spordisaal, bassein ja spakompleks. Agajah, 2 nädala pärast pean igatahes olema mingisuguse variandi leidnud ja siit hotellist välja kolinud.
- liiklemine – kuigi taksosõit on täiesti normaalse hinnaga (kontor on hotellist ca 15 minuti sõidu kaugusel, mis läks mulle maksma 50 eeku), siis üldiselt ilma autota siin hakkama ei saa. Septembris pidi küll valmis saama metroo, aga 4 liinist on üks peaaegu valmis ja see pole ka veel ohutuskontrollist läbi saanud, seega ei soovitata väga lootust hellitada. Kohalik autopark on muidugi võimas, kõige populaarsem auto on täpselt sama, mis Eestis – Toyota Land Cruiser. Vahe tuleb sisse selles, et kodumaal on nõrk see, kellel pole antud eksemplari, siin on nõrk see, kellel pole Prado erimudelit (tavamudelist erineb tunduvalt suurema kroomisisalduse võrra). Auto ostmise eelduseks on siinsete lubade olemasolu, mis eeldab aga kohalikus autokoolis käimist, araabid aktsepteerivad ainult prantsuse, usa ja inglismaa lube. Ühesõnaga õnnitlen ennast varsti järjekordsesse autokooli astumise puhul.
- söömine – hotelli restoranis sooviti saada õhtusöögi eest nii 500-600 eeku, 100 meetrit hotellist leidsin koha, kus sain pooliku grillkana ja suure hunniku erinevat silo 55 eegu eest. Ka vanalinnas pidi nii120 eeguga vabalt süüa saama, seega tundub, et võib laiata küll.
- alkohol – selle ostmiseks tuleb esitada taotlus firma direktorile, kes esitab taotluse kohalikule spetsametkonnale, kes siis võib-olla su taotluse rahuldab. Kui oled oma litsentsi kätte saanud, siis võid minna spetspoodi (3tk Dubai peale) ja osta sealt veidi karastavaid ja joovastavaid jooke, hinnad on kangel alkoholil umbes samad, mis Eestis, lahjal ca 2-3x kallimad. Teine variant on sõita 70km itta, kus üks hulgiladu, kes ei tahe isegi litsentsi. Asjal on muidugi konks ka – tagasi tulles peab läbima kaks emiraati, kus alkoholi omamine on kriminaalkuritegu ja üsna kindlalt lähed selle eest ka vangi. Seega ei tohi mingil juhul politseile silma jääda ega liiklusõnnetuses osaleda (siinsete seaduste järgi tuleb ka kõige väiksema õnnetuse puhul politsei välja kutsuda). Igatahes prantslased toovad oma veinid sealt.

Õhtu lõpetuseks sain väga hästi aru, miks vallalisi naisi siia ei taheta – 3 korda lendasin mul tükk aega järel ilmselt vietnami päritolu linnukesed ja harjutasid fraasi Hellou-hellou-söör kordamist. Mitte just kõige tugevama ornitoloogina õnnestus kõik katsed pareerida – möku jääb ikka mökuks!