Tere taas ja head Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päeva järelpäeva kõigile! Olen oma ajutisest motivatsioonipuudusest üle saamas ja valmis jälle oma musta pesu siin puhtaks pesema. Kindlasti on kodudes paljude huulil eksistentsiaalselt oluline küsimus - mis ma praegu teen? Noh, mis seal salata, pärast seda, kui olin meie pere tennisisti viinud Dubai turniiri kvalifikatsiooniringiks valmistuma, alustasin Eestimaa meessoost tegevust vabal pühal päeval - avasin õlle (jah, mul on jälle muideks külmakapis seda va humalaleotist) ja asutasin aga ennast mugavalt kergejõustiku MM-i vaatama. Kuna Aleksander Tammertist ilmselt enam asja ei ole, siis mu esimeseks ülesandeks sai uue lemmikkergejõustiklase leidmin. Pärast mitte just eriti pikki otsinguid leidsin 1500m jooksust Anna Alminova, kes kahjuks on ta küll pärit absoluutselt valest riigist ja joosta suurt ei oska, aga niisama silmal hea puhata. Noh, ülesanne oli ilmselgelt liiga kerge ja seega nokkisin siis niisama nina ja vaatasin, kuidas neiu Balta pool meetrit enne pakku tõugatud hüppega finaali jõudis. Ülevad hetkeda aga jätkusid - oli äärmiselt tore vaadata, kuidas sakslaste 4x100m teatejooksu mehed ei suutnud kuidagi oma jooksukeppi käsitleda ja jäid mokad töllakil veel pikaks ajaks staadionil üksteisele otsa vahtima. Ilmselt on neile tervislikum tükk aega mitte oma nägu Berliini linna peal näidata. Kodanik Hartingu võivad nad ka koos selle poolakast karvase ahviga oma peidupaika kaasa võtta, mina isiklikult neid enam näha ei tahaks.
Kuu aega on nüüd minu viimasest üllitisest mööda läinud ja ühtkomateist on ikka edasi ka arenenud. Kõige tähtsam kindlasti on minu „Alcoholic drinks license”i kättesaamine. Vahepeal muutus asi juba äärmiselt kesiseks, kuna Kätsi tarnitud õllevarud vähenesid absoluutse kriitilise piirini. Õnneks siis on nüüd see mure murtud ja esimesed saagidki koju toodud. Alkoholipood on muidugi klass omaette – seaduse järgi peavad nad olema äärmiselt märkamatus kohas, väljast sisse midagi näha ei tohi (ehk siis aknaid ei ole) ja tuppa lastakse ainult kaardiomanikke. Hinnad on iseenesest suhteliselt mõistlikud kuni maksmiseni, kus selgub, et juurde tuleb veel arvestada ka 30% kohalik maks. See on siis ka peamine põhjus, miks tegelikult kogenenumad kodanikud käivad siit 70km kaugusel poes, kus emiraat mingeid makse pole kehtestanud. See kaugem pood paneb aga Ramadani ajaks oma uksed koomale ja paar päeva tagasi oli seal ikka paras laulupidu olnud, kusjuures pooled osalised olid kohalikud, kes ju padumoslemitena on teadupärast täiskarsklased :)
Ramadanist rääkides, siis jah, laupäevast alates algab siin vaiksem elu – moslemid päikesetõusust päikeseloojanguni ei söö ja öösiti tõusevad 3 korda üles, et ööpalveid lugeda. Mošeedes loetakse koraani täies pikkuses ette ja jagatakse tasuta süüa. Kuna täiesti arusaadavalt on paastujad sel ajal ka keskmisest närvilisemad, on ka tööpäevad lühendatud, et vältida võimalikke kakluseid ja tapmiseid. Moslemite tööpäev kestab 2,5 tundi ja mittemoslemite oma 2 tundi vähem, kuna meil on jätkuvalt ette nähtud ka lõunapaus. Reaalsuses on aga kogu töö tegemine Ramadani ajal suhteliselt ebaefektiivne ja üldiselt soovitatakse mitte sel ajal mingeid asju riigiasutustega ajada. Kogu see jama kestab kuu aega ja sel ajal on näiteks välirestoranid suletud, baarides muusika mängimine keelatud, oma burgerit minusugune tänaval näsida ei tohi ja kui trahvi ei taha saada, siis on äärmiselt soovitatav isegi näiteks autoga sõites mitte juua ja suitsetada. Nii et tõenäoliselt leiavad nüüd tihedat kasutust 200 filmi, mille ma ühelt mehelt 3 krooni DVD eest ettenägelikult soetasin.
Rääkides veel ostmistest ja lmuidugi kohalikust asjaajamise kiirusest, siis kohalikel võtab ikka kõik üüratult kaua aega, seda sain ka kenasti omal nahal kenasti tunda. Paar päva tagasi soetasin nimelt ära auto – kuna ka minuski on peidus varjatud autopede, siis sai väljavalituks eelmise aasta Mitsubishi Pajero, tippvarustusega ja aiste vahel 3.8 liitri jagu hobuseid. Noh, peaks kõrbes ja kiirteedel hakkama küll saama :) Eriti meeldiv ostu juures oli muidugi hinnatase, mis kasutatud auto puhul on ca kaks korda odavam, kui analoogsel isendil Eesti turul ja kui leivaisa annab ka protsenditut laenu, siis kokkuvõttes kurdan vähe. Ebameeldivam osa algas siis, kui läksime panka, et eelmise omaniku laen ära maksta. Hakatuseks on muidugi minule isiklikult igasugune papiköhimine alati suhtliselt ebameeldiv, siin veel aga eriti - kuna kohalik pangandus on suhteliselt vähe arenenud ja tsekiraamatut ma väga ei usalda, siis sain väga hästi aru, mis tunnet tunnevad Sopranod ja muud mafioosnikud, kes autohinna jagu sularaharulle kummiga kinni köidetuna mitu päeva taskus kaasas kannavad. Kohale jõudes tahtsin kohe uhkelt rulli lauale lüüa ja autoga minema sõita, aga selgus, et kohalikus pangas on normaalne pärast numbri saamist telleri järjekorras poolteist tundi oodata. Noh, saime hakkama. Seejärel selgus aga, et pangal läheb 5 tööpäeva (!!!) aega, et väljastada paber, mis tõestab, et laen on makstud. Nii et rendin rõõmsalt aga oma haikalanäoga Lancerit edasi ja loodan väga, et Ramadan seda viit päeva veel pikemaks ei venita.
Lisaks autode ja DVD-de ostmisele olen nüüd oma aega kenasti hakanud ka sporlike tegevustega sisustama. Kõigepealt leidsin ühe suhteliselt suure seltskonna, kes käib iga päev jalgpalli mängimas. Rahvuseid on nagu Paabeli torni ehitamisel – hindud, pakistanlased, liibanonlased, süürlased, šotlased, portugallased, argentiinlased jnejnejne. Tihtipeale läheb muidugi suur osa mänguajast vaidlemisele, kas ikka oli käsi või viga vms, aga kokkuvõttes on päris lahe ja muru, millel mängime (tegemist on muide harilikus pargis oleva kriketiväljakuga), on kindlasti parem, kui ka Kadrioru ja Lileküla staadionite oma. Kuna aga väljas mängimine siinsetel laiuskraadidel paneb pehmeltöeldes veidi higistama, siis hakaksin otsima ka võimalusi sees mängida. Leidsin sakslased. Muidu lahe seltskond ja kutsusid mind kohe igasugustele Saksa juustu ja õlleõhtutele, aga nende õhtud algavad üldjuhul kell 2 päeval ja lõpevad kell 7. Paar päeva tagasi leidsin aga tundub, et meeldiva seltskonna, kellega siseliigat mängima hakata – šotlased. Väga muhedad tüübid, ropud ja robustsed, aga ilusad. Eks näis, mis sellest asjast välja tuleb. Lisaks siis mängin veel hispaanlastega aeg-ajalt korvapalli, kord nädalas koos Kätsiga saalihokit seltskonnas, kus on nii rootsalseid, soomlaseid kui ka sakslaseid (tase on päris arvestatav, näiteks on olemas mees, kes mängis veel aasta tagasi rootsi meistriliigat jne) ja järgmisest nädalast peaks hakkama ka põtrade pundiga käima reede hommikuti toksimas. Noh ja siis aeg-ajalt käime veel mängimas sulgpalli, enamasti hindudega, kes on selle ala totaalsed fanatid ja paar korda nädalas valmistun ka järgmiseks JKP või US Openiks tennises. Sparringupartneriteks on üks šoti-kanada paar, kellel me nüüd oleme niisama ka mõned korrad külas käinud. Nagu näiteks täna. Külastuse eesmärk oli olla žüriiks lõunal, kus omavahel võistlesid „Perfektne kana” ja „Tavaline kana”. Nimelt oli kanadalanna soetanud kokaraamatu, kus mingisugune briti keelt kõnelevates maades äärmiselt tuntud telekokk on perfektsete retseptide otsingutel kasutades näiteks leeklampi steaki küpsetamisel, vaakumkotti ja tolmuimejat õhulise šokoladi tegemisel jne. Seekord oli siis repertuaaris esimene retsept, mis õpetas tegema täiuslikku kana. Vaaritamine võttis aega kaks päeva, aga küllaltki tähelepanuväärne on kana päritolu – tegemist peab olema Normandia rannikul olevast farmist pärit kanaga, kus igal kaagutajal on oma 3m2 puur, neid toidetakse ainult maisiga ja üldiselt neil stressi pole. Kuna Normandiasse keegi minna ei tahtnud, siis piirduti kohaliku orgaanilist päritolu kanaga, mis maksis toorest peast ca 400 eeku ja erilises suuruss teda nüüd süüdistada ei saa. Nimetet isendile sekundeeris siis kohalik, oma stressirohke elu koos 8 kana ja ilmselt 5 indialasega 3m2 suurusel pinnal veetnud kana, kes oli siis kaupmeeste poolt hinnatud 30 krooni vääriliseks. Kuna retsept nägi ette perfektsesse kanasse sulavõi süstimist, siis tuleb tunnistada, et toit oli äärmiselt mahlane, aga mingeid erilisi maitseelamusi nüüd küll ei pakkunud. Samas lõuna oli meeleolukas ja ootame juba huviga leeklambiretsepti, kuhu meid ka auväärseks žüriiks paluti.
No comments:
Post a Comment