23.07.09 ehk möödunud nädala ülevaade

Ma ei tea, kuidas Eestis, aga Dubais on vahepeal asjad arenenud jahedalt ehk siis tulles jälle vana hea ilmatemaatika manu, siis möödunud nädal on olnud lausa külm ja üle 40 pole temperatuur tõusnud. Samas niiskus on selline, et parematel õhtutel voolab vesi pidevate niredena mööda aknaklaase alla. Siinkohal muidugi ei saa välistada ka ülemiste naabrite vandenõud oma konditsioneerid välja lülitada ja mu aknad lihtsalt täis higistada. Aga et ikka veel rohkem niiskust tarbida, otsustasime eelmisel nädalavahetusel väisata Wild Wadi veeparki. Eelmine nädalavahetus oli siin muide 3 päeva pikkune, kuna mõned aastasajad tagasi otsustas keegi herr Muhamed taevas ära käia, jumalaga kohtuda ja karistuseks inimkonnale ei lasta nüüd sel päeval rahulikult tööd teha. Täpse puhkepäeva saab muide teada sellele eelneval nädalal, kuna mingil põhjusel on neil vabaks päevaks hädasti tarvis, et kuu oleks kindlas seisus. Veepark oli muidugi muljetavaldav (kuigi igasuguse mulje avaldamise peale ei tohiks ma siin enam väga kulmu kergitada) vaatamata pisiasjale, et kui nad olid välja reklaaminud 30 erinevat atraktsiooni, siis ilmselt olid arvestatud ka kõik liumägede kurvid sinna sisse. Kõige suurem erinevus Eesti veeparkidega seisneb muidugi selles, et kui kodukamaral tuleb kuhugi ülespoole samiseks ise ronida, siis siin istud all rõngasse, ülespoole voolavad jõed lohistavad su tippu ja siis tuled sealt suure hurraaga alla. Kusjuures ülesmineku ja allatuleku kiirustes väga suurt vahet pole. Siis oli veel siin minu jaoks uudne asi flowride ehk siis eesti keeli ilmselt lainelaud – viskad aga lauaga lainesse kõhuli ja üritad basseinis püsida, seni kuni sealt nagu märg kassipoeg välja lendad. Siinkohal tervitaks sõber Martit, kui sul nüüd Eestis mingi uudse lauaga sõidetud pole, siis ma sinu siiatuleku ajani juhin ühe uue lauaalaga :)


Esimesel pildil siis üldvaade lainelaua basseinile, teisel üks amatöör, kes ei osanud kõhuli sõita ja viimasel üks Liivimaa paremaid lainelaudureid omas mahlas.

No ja siis lõpetuseks oli kirss tordi peal ehk kõige kõrgem liumägi väljaspool mikihiiremaad – 33m kõrge. Vot sinna pidi küll ise üles ronima ja kuna antud atraktsioon osutus ka äärmiselt populaarseks, siis enne tipphetke tuli seal nii pool tunnikest järjekorras seista. Aga asi oli seda väärt – praktiliselt kogu tee vabalangemisega tulles ületas mu kiirus kindlasti omaaegse vanaisa punase sapaka oma, kuigi ametlike kirjade järgi peaks saama kätte kuni 90km/h. Väidetavalt pidavat sealt rennist (mis oli muideks lahtine) ka väga hea vaade Dubaile olema, aga kuna mul oli tegemist oma jäsemete ja siseorganite ühes tükis hoidmisega, siis seda ma nautida ei taibanud.


Nii öelda kompensatsiooniks tegime siis kohustusliku fotoseeria Burj Al Arabiga. Uskmatutele ja rumalatele – tegu on siis maailma esimese ja siiani ainsa 7* hotelliga, mida ei hakatud ehitama maa peale, vaid hakatuseks ehitati sellele oma saar. (Piltidel vasakul koos Eestipärase kaunistuselemendiga ja paremal ilma). Loomulikult oli siis ka kuhjade kaupa igatsugu väiksemaid atraktisoone väetimatele ja vanuritele, nii et päev sisustati meil väga kenasti ära.

Teise suure sündmusena sõime ükspäev haikala – Käts vaaritas, mis ta vaaritas, lõpuks maitses igatahes nagu päris hea sealiha. Nii et Käts 1 : muslimid 0. Sealiha siin tegelikult küll müüakse, aga seda eraldi ruumides, mille ees on suur silt „NO MUSLIMS!”. Haikala osutus poes muidugi peaaegu kõige odavamaks kalaliseks, ca 30 eeguga kilost. Võrdluseks siis Norra lõhe hind – terve kala 150 krooni kilo. Toidupoe sortimendist rääkides, siis enamus asju on täiesti saadaval ja isegi odavam kui Eestis, välja arvatud muidugi minu suur lemmik – hapukoor, mille eest küsitakse 90 krooni 200g. Põhimõtteliselt oleme siiani läbi ajanud maitsestamata jogurtiga 6 krooni kilost. Teine kallis asi on jäätis, mis on nii 70 eeku liitrist, aga see toode on vist igal lõunamaal suhteliselt kalis. Igatsugu rohelist ja värsket silo on siin muidugi nii et tapab, harilik hind on 3 krooni kimbust või 20 krooni suurest karbist. Lehmatoidu kõrval on tavaliselt ka riiulite kaupa kõikvõimalikke puu- ja juurvilju, millest osasid ma pole vaatamata oma unenäoorgani äärmiselt suurele fantaasiarikkusele isegi unes näinud, nii siis ongi mul praegu käsil kampaania iga kord poes käies mingit uut asja proovida.

Toiduosakonnad on siin muidugi üüratud ja äraeksimiseks tunduvalt paremad kohad, kui kodumaised kuusikud, aga kui sealt kunagi välja murda õnnestub, siis väljaspool on hetkel päris kenad allahindluste hooaeg – olin lausa sunnitud 300 krooniga soetama äärmiselt sensuaalse lipsu, mille originaalhind oli ei vähem ega rohkem kui 1800 krooni. Antud hetke seisuga figureerib see isend ka minu riideesemete originaalhinna top ühes, ma ei ole veel otsustanud, kas panen ta kohe klaasi taha või kannan ka enne ühe korra. Huvitav allahindluste skeem oli ka mööblikaupluses – allahindlus on ostja vanus, aga maksimaalselt 40%. Slogan kõlas siin muidugi „Esimest korda elus soovid, et oleksid vanem”. Ja täiesti õigesti kõlas. Teadatuntud Eesti esiihnurina ei olnud ma mingil juhul valmis 13% lisaallahindlusest loobuma ja nii küpses siis plaan. Läksime kahekesi poodi ja nagu kaks kuu aega näljas olnud lõvi hakkasime ohvrit otsima. Kriteeriumid – meesterahvas, üksik, sihitult ringitöllerdav, välimuse järgi igaks juhuks 50ne, kuna araablased näevad ju tunduvalt vanemad välja ja päris loll oleks olnud sattuda 30 aastase otsa, kes näeb lihsalt halb välja. Alguses proovisime paarisrakendi taktikat, edutult. Siis sparta kolmnurka, aga kuna me olime kahekesi, siis see ei tulnud ka hästi välja. Seejärel otsustasime hargneda ja luurata vaikselt riiulite vahel, ikka saaki polnud. Kogu müüjate seltskond vaatas meid juba väga imelikult peale tunni ajalist jahitegevust, kus me igasugused nendepoolsed abikatsed urinaga eemale tõrjusime. Aga lõpuks naeratas õnn ka näljaste kiskjate õuele – üks itaalia päritolu saak lamas pahaaimamatult tugitoolis ja ootas müüjalt hinnapakkumist, kui ta ootamatult maha murti. Taganemisteed tal enam ei olnud, ilmselt oli hirmutav ka ida-euroopa päritolu ja minu torso ning nii ta oma kaardi kassas ette ka näitas. Suur edu saavutatud, läksime näsisime preemiaks mäkdonaldsi burgereid :)

Lõpetuseks siis ka veel Dubai värskeid majandusuudiseid – emiraat on leidnud kaks suurepärast viisi sissetulekute kasvatamiseks. Esiteks ostis politsei täna 450 mobiilset radarit, millega kirjutati eelarvesse sisse aasta lõpuni täiendavad 1,5 miljardit krooni trahvide näol. Teiseks moodustati inspektorite osakond, kes hakkab kontrollima seaduse „Üks maja – üks pere” täitmist ehk siis ühes majas ei tohi koos elada mitu peret vaatamata asjaolule, et mõned majad on suured nagu Lasnamäe elamurajoon. Trahv sellise asja eest on 150 000 krooni ja kui siin arvatakse olvat seadust rikkuvaid maju 5000, siis kiire arvutus näitab, et lisaraha saadakse 750 miljonit. Kokku lisatulud 2,25 miljardit ühe päevaga, ootan huviga homseid uudiseid :)

18.07.09 ehk ärisuhtluse ABC

Ma loodan, et mu armas tööandja mind selle eest lahti ei lase ja mind vangi ei panda, aga ma lihtsalt olen sunnitud oma lugupeetud lugejatega jagama nippe, mis tagavad edu siinse regiooni ärikõrbes. Ehk siis ärikirja kirjutamise ABC ühe mitte just kõige edukama Lähis-Ida riigi juhtiva apteegiketi esindaja e-maili näite põhjal (kiri on mõeldud ilmselt meeldetuletusena pärast näiteks faksi, kirja või postituvi lähetamist, mis/kes meieni ei jõudnud):

Dear Dr mahmoud aslamo alikom
I am your friand (Ahmed) haw is your helth .
what can my problem with you company ?
way not accepting my busnes with you ?what is the problem ?\
with best regard
your fraind Ahmed
pleas replay my email as soon as posibl

P.S. Nimed muudetud peale seda, kui ma avastasin väga lihtsalt meetodi, mille abil teada saada kõikide lugejate naabri vanaema ja vanaisa jalanumbrid.

14.07.09. ehk suve saabumine

Esiteks tänan küsimast, minul läheb hästi. Teiseks tervitan kohe oma uusi lugejaid Norrast, erinevatest Eesti uutes nurkadest ja Soomest. Eriti soojad õnnesoovid kodanikule põtrademaalt, kes ilmselt palavikus vaeveldes ja nina asemel tärkavat kärssa peglist vaadates otsis murelikult google’ist vastet „seagripi tunnustele” ja sattus siis hoopistükis karskuseltsi blogisse :) (ausaltöeldes ma ehmatasin ise ka ära, kui sellise täpsusega informatsiooni jälgimisseadmetest välja imesin). Ma igatahes loodan, et siit infot ammutades on rõngassaba, roka isu ja muud haiguse tunnused kaduma hakanud.

Vahepeal on siin asjad päris kenasti edasi arenenud, tähtsaim sündmus minu jaoks isiklikult oli kindlasti autojuhilubade kätte saamine eelmise nädala lõpus. Kuna see oli aga äärmiselt värvikas protsess, siis siin pikemalt ei heieta, vaid pühendan sellele varsti iseseisva peatüki. Igal juhul arvestades asjaoluga, et siia on saabunud suvi, on luba küllaltki abiks asi veetmaks õues oleku aega meeldivalt konditsioneeris, millel on selgelt ära tuntavad ka auto tunnused. Ja alternatiiv sellele ei ole enam just kõige apetiitsem – kui siia saabus esimene tõeliselt suvine päev, oli pärast päikeseloojangut sooja 42C ja õhuniiskus üle 85%, reaalsuses tähendas see 2 minutiga märgunud särki ja uhhaaks saanud ahvna enesetunnet. Loogilise sammuna kasutasin ajendatuna eelpoolmainitud numbritest ja enesetundest kohe esimesel loaomanikuks olemise päeval ka võimalust rentida auto. Senine logistiline plaan oli mul tegelikult ametile kohaselt igato eeskujulik - mäletatavasti leidsin oma putka kontorist ca 25km kaugusele ja nii liiklesin seni iga päev kõigepealt 20km bussiga ja viimased 5km taksoga. Koju sõites siis vastupidi. Põhjuseks puhtratsionaalne ja koonerlik mõtlemine – vahel ajahädas olles püüdsin siit ka mõne taksisti kinni, tavaliseks ühe otsa tariifiks ca 150 eeku. Sellele rahale sekundeerib siis eelpool mainitud skeem, kus bussipileti peale kulub 6 ja takso peale 30 eeku – raha ja aja vahekord olid absoluutselt kenasti paigas. Samuti ei nurise ma väga busside üle. Valgeid inimesi kohtab muidugi bussis jätkuvalt sama harva, kui neegermaletajaid maleolümpia pjedestalil, paraku enamus ei oma õrna aimugi sellest, et reaalses elus on bussid ülimalt puhtad, suhteliselt tühjad ja konditsioneeritud. Kõik see toredus on muidugi siia saabunud 4 kuud tagasi, kui osteti 3700 uut bussi (2500 on veel tulemas). Toreduse põhjuseks asjaolu, et Dubai valiti 2011a ühistranspordipealinnaks koos vastavasisulise konverentsi korraldamise õigusega ja no selline asi juba kohalikele valitsejatele hinge ei mahu, et selleks ajaks ei ole siin perfektselt toimiv ühistranspordivõrk, oma osa mängivad siin siis 4 avatavat metrooliini. Metroo on siin muidugi omaette absurdilaadne ime – planeerima hakati seda 1992. aastal ja konsultantideks on olnud absoluutselt iga maailma metrooga seotud inimesed. Seega eeltöö on olnud võimas. Ehitis ise on muidugi ka vastav – pikim liin on ca 60km, jookseb ta nii 15m kõrgusel kiirteede kohal kui ka 10m sügavusel liiva all. Rongid hakkavad sõitma iga 3-4 minuti tagant, eraldi vagunid on naistele, peredele ja meestele, pilet hakkab olema ca 15 eeku ning kõige olulisem asi – esimene rong läheb liikvele 09.09.09 kell 09:09:09, Vägev :)

Nagu tähelepanelik lugeja ka kindlasti juba meelde jättis, siis metroo peale ma oma kaarte ei mägninud, vaid rentisin auto ja nii olen nüüd siis üks peaosalistest äärmiselt kaootilises liiklusnäidendis. Muidu on kõik ilus ja tore, teed on kuni 20 realised ja ringteedel on 8 rada ja puha, aga suur viga on autodes, kui täpsustada siis selles tihendis, mis on rooli ja pedaalide vahel. Enamuse autojuhtidest moodustavad 2 seltskonda – esiteks kohalikud, kes oma luksautodes on tõelise maanteeomaniku mentaliteediga ja kuna neile ei tehta üldjuhul ka trahve, on tervisele äärmiselt kasulik nende trajektoorile mitte sattuda. Teine grupeering on pakistanlased, kes ilmselt lihtsalt pole kirkaimad kriidid karbis ja seepärast teevad ka nende juhitud autod (enamasti kaubikud ja väikebussid) vägagi kummalisi manöövreid. Eriti täbaraks muudab muidugi olukorra veel see, et enamus nendest mustmiljonist taksost, mis siin ringi sõidavad, on viimase pundi käes, seega tehes nüüd lihtsa tehte pakistanlane + taksojuhi mentaliteet = x, kus x = tõeline maantee hirm. X faktori tõestuse sain muidugi natuke liigagi lähedalt kätte – seisin mina ühel kenal päikesepaistelisel hommikul sellesamuse 8-realise ringtee ääres ja ootasin üle tee minekut, kui minust 4 meetri kaugusel said kokku kaks pakistani härrasmeest – üks oli taksist, kes otsustas kolmandast reast ringilt väljuda ja teine oli mingisugune niisama mees, kes otsustas esimesest reast ringil edasi sõita. Nii siis juppe ikka lendas ja puhtalt refleksist tegin sellise hüppe eemale, et kui keegi kodanik Erki Nool ikka veel väidab, et Eesti kaugushüppe rekord kuulub tema nimele, siis võite ta trenni saata. Kokkuvõtlikult võib ilmselt öelda, et huvitav saab olema, tegin igatahes autole ka kõikvõimalikud kindlustused peale (siin on muideks selline asi nagu vereraha (bloodmoney) – sõidad kellegi surnuks, maksad perekonnale 600 000 eeku).

Märkimisväärsetest sündmustest oli meil veel siin eelmisel nädalal liivatorm ja mitte väga väike – 5 päeva. Minul muidugi midagi selle vastu polnud, kuna temperatuur oli sel ajal 5 kraadi madalam kui muidu ja päikest võisid palja silmaga vaadata. Negatiivne oli muidugi pidev maitsetu küpsise söömise tunne suus ja asjaolu, et poole kilomeetri kaugusel olevaid kõrgehitisi üldiselt näha polnud. Võrreldes Bagdadiga, kust see jama alguse sai, olime me siin muidugi suhteliselt lillelises olukorras – seal polnud 3 päeva päikest näha ja liiklus sisuliselt toimida ei saanud. Kõik hea sai aga kord läbi ja nüüd naudime jälle rannailma. Lõpetuseks veel üks kohalikelt õpitud kentsakas nipp suvel ellu jäämiseks – suure kuumusega, kui vesi isegi maa-alustes torudes saavutab parajalt keemise-eelse temperatuuri, tuleb elektriboiler, mis üldjuhul asub ju majas sees suhteliselt jahedas kohas, välja lülitada ja voila – kuuma vee kraanist tuleb ca 30 kraadi jahedamat vett, kui külma vee omast - lihtne, eksole :)

02.07.09 Kodumasinate mäss ehk esimene külaline

Al Shalom Aleikum! Mina isiklikult pole saanud ei teie ega Allahiga olla, olin hoopis tööl koos prantslastest koolitajatega. Algsete plaanide kohaselt pidin muidugi hoopis viis päeva Prantsusmaad väisama, aga kuna konnasööjad polnud Dubais käinud, siis kogu siinse seltskonna suureks pettumuseks veeretasime oma päevi hilisõhtusse kohalikus kontoris. Pean ausalt tunnistama, et midagi peadpööritavalt huvitavat seal ei juhtunud, seega säästan teid üksikasjadest. Ahjaa, kontoris tegelikult üht-teist juhtus – nimelt toimus vahepeal kriketi mitteametlik MM ja kuna meil on väga võimsalt esindatud nii Pakistani kui India maffia, siis ega sel ajal just Andrus Veerplaust ei räägitud. No minu isikliku tagasihoidliku hinnangu kohaselt on kriket tõsine kandidaat maailma igavaima mängu tiitlile, seega tulemuse vastu ülemäära suure huvi tundmises mind kindlasti süüdistada ei saa ja nii tuli minu jaoks ühel hommikul väga suure üllatusena pasunate koor kontoris – pakistanlased marssisid ülirõõmsalt indialaste kabinettide vahet ja huiglasid. Selgus, et ega neil endal veel ühtegi võitu ei olnud, aga India vaatamata suurfavoriidi staatusele oli saanud teise mängu pähe ja kaotanud lootuse alagrupist edasi saada. Pakistan muidugi võitis lõpetuseks turniiri ära, mida nad ise võrdlesid Kuu peal käimisega, vaatamata sellele väikesele pisiasjale nii rõõmsaid nägusid kontoris enam ühelgi päeval ei kohanud.

Hoopis huvitavam on see, et kui siiani vaevlesin kroonilises mööblipuuduses, siis esimesed kodumasinad on nüüd hakanud korterit asustama ja nurkadesse oma pesasid punuma. Kolumbuse ehk siis esmaavastaja rolli asus pesumasin, keda mul muidugi ka hädasti tarvis oli – iga päev supermarketist uue pesu ja sokkide ostmine läks esiteks küllaltki kulukaks ja teiseks sai selle ajaga niigi kogutud nimetatud esemeid selline hulk, et võin oma pesupesemistsükli kokku võtta sõnadega „kord kuus piisab küll”. Väga kummaline on siin muidugi see, et enamusi pesumasinaid müüakse koos kuivatiga, kas siis sisse ehitatult või eraldi seisvana. Kui mina esimesed pesust tulnud asjad välja kuivama tõstsin ja tunni aja pärast need siis 40+ kraadistest oludest täiesti kuivana jälle sisse tõin, jäi mulle kuivati kui sellise eesmärk ikka väga arusaamatuks.

Järgmiseks otsustasin hakata ennast ise toitma ja varustasin köögi igatsugu vidinatega, esmatutvust tegin ka aparaadiga, mille funktsioonideks on vastavalt minu soovile kas blenderiks või siis vispliks olemine. No oleme ausad, eks minus lõi välja ka selline väike autopede ja eks ma ta vist sellepärast ostsin, et standardvarustuses on tal 5-käiguline manuaalkäigukast. Kuna vanaema ütles, et tema lennata ei kavatse ja ei olnud nõus minuga siia kaasa tulema, siis otsustasin ise pannkooke teha. Mõeldud tehtud ja hakkasin siis elektervispliga mune vahustama, anumaks kaasas olnud silinderjas spetsiaalanum. Siinkohal said aga saatuslikuks seesama 5-käiguline kast ja minu otsus ühe käega kõrva sügama hakata, igatahes tõmbas vispel kogu anuma nii pöördesse, et jägmised pool tundi veetsin köögis pannkoogitaignaga peitust mängides. No vähemalt sai nüüd köök puhtaks, teise katsega sain pannkooke kah.

Läinud nädalal jõudis siis lõpule ka minu esimese külalise saabumise projekt – saabus kodanik Naine. Hea uudis on see, et tax free poest tõi ta 2 kasti õlut (loomulikult peale minu väga põhjalikke instruktsioone). Halb uudis on see, et ta vist ei kavatsegi siit enam ära minna, nagu külalisele ikkagi kombeks oleks. Nii et Tallinnas avatud Vabadusesammas sai ka enesele teadmata teatud sümboliks ka minu jaoks. Tore oli aga viisa saamine – algul kavatsesin minna immigratsiooniametisse üksinda, viimasel hetkel tabas mind aga ootamatu arukusehoog ja palusin endaga kaasa kodaniku, kes meie kontoris kogu selle bürokraatiamajandusega tegeleb. Oli õige tegu. Esiteks vedas ta mind kõikidest järjekordadest mööda ja sain taotlusele templi URGENT. See lugu läks mulle muidugi maksma ka 70 kohalikku, aga oli kulutust väärt. Siis kogusime veel erinevate isandate allkirju ja templeid kuni siis lõpuks jõudsime viimasesse pühasse kambrikesse ehk siis kohta, kus viisad kätte saab. Noh, tuli meie number, läksin siis toolis lösutava kohaliku juurde, pursui vaatas põgusalt dokumente ja teatas, et mingil sõnuseletamatul põhjusel viisat ei saa, proovi varsti uuesti. Kolleeg ärritus selle teate peale silmnähtavalt, otsis üles oma vana tuttava, kes on seal ülemus, korjas tema käest taotlusele nii allkirja kui templi, läks tagasi esimese mehe juurde, näitas meeletu araabiakeelse sõimu saatel allkirja ja voila – kahe minuti pärast jalutasin viisaga minema. Siit siis ka moraal – istegevusega siin mõtet tegelda ei ole.