28.05.09

Seoses kolmapäevase tuumaõnnetusega Roomas olen solidaarne kannatanute vastu ja 3 päeva blogimist ei toimu.

24.05.09

Heihoo-heihoo, mu noored ja vanad austajad. Kaks nädalavahetuse päeva olen nüüd olnud blogivaba ja kogunud ainest, on aeg seda nüüd siin ka lahkesti jagada.

Kõigepealt pean muidugi ära rääkima kõige värskema ja oma olemuseselt äärmiselt sensitiivse loo, kui ma ei oleks juhtumisi sama karm mees, nagu Chuck Norris, siis ma oleks kindlasti heldimusest ka pisara poetanud. Ilmselt paljud teist ei mäleta, aga elupõlise nätsusõltlasena on mul ülimalt selgelt meeles päev, mil Kalev paiskas kaubandusvõrku tõenäoliselt Nõukogude Liidu esimesed närimiskummid – piparmündi, maasika ja kohvi. Mis sest, et maitse kadus ära kahe minutiga ja asendus ilmselt tooraineks olnud vana botiku omaga, harulduseks ei olnud korrad, kus närikas magas oma une ära truult öökapi serva peal ja jätkas maitsetult, aga ausalt lõgemete vahel oma ülesande täitmist. Olid ajad... Igatahes, selgus et nõukogude tehnoloogia oli nii umbes 20 aastat Dubai omast ees – täna avastasin kaubandusvõrgust täpselt analoogse toote – kohvi näts, 5 lehte, maitse kadus isegi veel kiiremini ära ja asendus täpselt vana hea botikumaitsega. Mõnušššššš :)

Mida ma siis siin nädalavahetusel teinud olen? Vahemärkusena mainin igaks juhuks ära, et täna ehk siis pühapäeval on siin nädala esimene tööpäev ja selle asemel on suureks puhkepäevaks reede (india ja pakistani meestele on see ühtlasi ka tavaliselt ainus vaba päev). Olen kõvasti ümbruskonnas ringi vantsinud, hoolimata 46 kraadisest palavusest, mis eile siin valitses, siis sain kokku ühe Eesti tütarlapsega, kes siin hoogsalt ühe indialasega peret kasvatab, vedelenud hotelli katusel basseinis ja eilseks suurimaks meelelahutuseks avastasin kahekordsed ühistranspordi bussid, mis on vastupidiselt kõikidele kommentaaridele äärmiselt puhtad, tühjad ja meeldivad (muidugi nad pidid ka 3 nädalat vanad olema). Järjekordse harjumatu seigana selgus, et iga bussi esimesed 4-8 rida on mõeldud ainult feminiinreisjatele, tõenäoliselt on põhjuseks kohaliku transpordiameti mure hindude silmade pärast, mis kukuks peakolust välja, kui ta valge naise kõrvale istuma juhtub. Valgeid muidugi bussiga sõitmas ei näinud ühtegi ja nagu kontoris mainiti, olin ma ilmselt ka üleüldse esimene oma rassi esindaja ühistranspordis. Ühesõnaga ostsin 10 korra pileti (55 krooni) ja sõitsin linna Bur’i osa risti-põiki läbi. Eesmärgiks oli tegelikult saada mingi aimdus erinevate linnaosade apetiitsusest minu korteriotsinguil. Pere, kellega kokku saime, osutus äärmiselt meeldivaks ja ei pidanud paljuks vedada mind ka autoga veidi kaugemale ehk siis sinna linnajakku, mida oleme harjunud televiisoriaparaadist Dubai pähe nägema – külg külje kõrval vähemalt 300m kõrgused hooned, millest kujundatakse siis ikka loomulikult maailma tähtsaima linna südant. Praeguseks on peaaegu valmis Burj Dubai torn, hetkel on kõrguseks ca 800m, aga täpselt ei tea ilmselt isegi arhitekt, mis see lõplik kõrgus on (räägitakse kuni kilomeetrist) ja 55º Time Dubai torn – pilvelõhkuja, mis pöörleb 55 kraadi ulatuses päikese jõul. Lähemas tulevikus peaks sinna kanti kerkima ka sellised asjad nagu Bawadi – 60 000 hotellitoaga kompleks koos restoranide, poodide ja muu sinna juurde kuuluvaga, Falcon City of Wonders – park, kus on kõikide maailma kuulsaimate sümbolite koopiad (Eiffeli torn, Taj Mahal, Pisa torn jnejnejne), et ei oleks siit vaja üldse ära käiagi ja siis veel hunnik kunstsaari – hetkel on peaaegu valmis ainult Palm Jumeirah ehk siis palmikujuline saar, kus elab plaanide kohaselt lõpuks 15 000 kodanikku ja mis pikendas Dubai rannajoont 800km võrra. Praegu on juba alustatud ka kahe teise palmikujulise saare rajamist, millest ühe rahvaarvuks saab 2020 aastal olema miljon inimest. Samuti on pooleli The World ehk maailma kaardina merre joonistatud saared. Erinevus palmidest seisneb selles, et kui viimased on maismaaga ühenduses, siis The World on ca 5km rannikust. Ja noh, kui kõik see tehtud saab, siis kuhu mujale ikka pilgud suunata, kui taevasse – viimane asi praeguste plaanide kohaselt on merre rajatav The Universe. Ühesõnaga kui see kõik kunagi valmis saab, siis Dubai linna pindala on rohkem kui kahekordistatud.

Ei hakka eitamagi, et maapoisina vahtisin küll ikka suu ammuli neid pilvelõhkujaid, aga reis vääris ka küünlaid – veidi edasi sõites nägin ära selle kommuuni, kuhu juba täna hakkasin korterit otsima – Greens. Peamiselt elavad seal Euroopast pärit residendid, majad on tillukesed (max 7 korrust), võrreldes muu Dubaiga on roheluse, parkide ja tiikide uputus ja üleüldse tundus äärmiselt hubane kant. Varem oli see nii elitaarne, et ka minust kõvasti rohkem teenivad kodanikud ei saanud endale sinna elamist lubada, aga kuna selle aasta esimeses kvartalis on kinnisvarahinnad kukkunud 41% ja mitusada tuhat immigranti lahkunud, siis arvan ennast ilmselt eliidi hulka. Teine variant, kuhu villat vaadata, on mere äärne ala, aga selleks peab enne keegi mu perekonnast kohalikuks valitsejaks saama (Kaarel?). Teisisõnu oli mere ääres kuningliku pere esindajate villade kaskaad, igaüks nii ruutkilomeetri suurusel alal. Et oma väärtuslikku aega säästa, liigeldakse loomulikult helikopteritega.

Kui juba šeikidest juttu tuli, siis ei saa üle ega ümber kohalikust tsensuurist. Kuigi üldiselt on siinsed riigi kodanikud oma juhiga äärmiselt rahul (no ma oleks ka, ausõna), siis valimisi pole siin kunagi olnud, kogu võim ja raha on ainult ühe perekonna käes, kes siis seda vastavalt oma suvale keerutab. Loomulikult kaasneb sellega ka päris laialdane tsensuur – šeigi kohta halbu asju kirjutada ei tohi ja üleüldse ei ole soovitav midagi halba kirjutada, päris kohutav oleks ju ärgates kullast hommikumantlis istudes ja kullast kohvi juues kullast ajalehest lugeda, et mingi loll on kusagil valesti parkinud! Tänu sellele oli pikka aega kinni näiteks blogspot.com, kus pahakad kippusid rääkima, mis siin tegelikult telgitagustes toimub – siin oli just päris suur skandaal olnud, kui selgus, et kuningliku perekonna laseb oma alandlikel teenritel paleesse vedada inimesi, kes talle lihtsalt ei meeldi ja peksab neid lihtsalt õhtuooteks. Osa asju on muidugi ka täiesti absurdsed – igasugused msn-i tüübid on lubatud, kaasa arvatud videokõned, aga Skype on keelatud. Facebook, Linkedin jms on lubatud, aga Orkut on keelatud. Ja aeg-ajalt pidi neid asju rotatsiooni korras jälle ka avatama ja kinni pandama, sõltuvalt tsensuuriministri tujust.

Mis siis veel? Mulle tehti ka enam-vähem selgeks ka äärmiselt oluline asi ehk siis selle peatüki nimi võiks olla kohalike värvukeste välimääraja :) Selgus, et linnaosa, kus mina pesitsen, on totaalne ornitoloogiaparadiis (seda olen ka loomulikult igal õhtul kogenud) – nimelt on elab siinkandis suhteliselt palju india-pakistani tööliseid, kes rendivad ühe rääbaka villa ja elavad seal niipaljukesi, kui põrandale vähegi madratseid jagub (100 matsi ei pidanud olema eriline ime). Kuna nad teenivad ka Eesti mõistes alla miinimumpalga, siis Dubai valitsus neil naisi siia tuua ei lase. Ja mis siis muud jääbki üle kui pidada seal villas ka linnukesi, kes siis villatöö kõrvalt teevad haltuura korras ka tänaval mõned kiired otsad. See on siis kõige alam klass. Aste kõrgemal on juba filipiini, vietnami ja negriidset päritolu tsirgukesi, kes püüavad tänaval kundesid ja kui just häda käes pole, siis väldivad india-pakistani tööliseid. Mina kuulun oma väljanägemiselt ilmselgelt nende toiduahelasse. Ja siis on veel ka elitaarlinnud, kes patseerivad luksushotellide ja öökarite lähedal, need on enamasti slaavi rahvusest ja küllaltki hea väljanägemisega isendid. Märkimisväärne on ka veel fakt, et nagu rändlinnud ikka, liiguvad ka nad siin parvedes, sest kui õnn peaks järsku nende õuele sattuma ja mõni kohalik isand õnnestub rajalt maha võtta, siis nende jaoks pidi 3 tükki korraga absoluutne miinimum olema. Ja siis on veel tänaval selliseid naisi, kes pidid tõesõna müüma ennast kui nõudepesijat, koristajat ja kvaliteetset massööri, aga kuna väljanägemises neil väga suurt vahet ei tee, siis ma pole veel endale nõudepesijat hotelli toonud :)

Kahest viimasest asjast, millega ma teid harida tahan, on esimeseks veel oluline teadmine, et kohalikud hotellid jahutavad rannaliiva!!! Kuna tehnoloogia on veel algeline, siis tulemus ei ole just kõikse fantastilisem ja esialgu on saadud temperatuur jahutamata liiva omast 2 kraadi allapoole. Arvestades meeletut energiahulka, mis selle alla pannakse, asi seegi. Teiseks on tore süsteem, kuidas mehed siin joogivett toodavad. - kuna mageveevarusid praktiliselt ei ole ja ümbruskond ei ole ka teab mis kuulus selle poolest, siis on kohalikud leiutanud viisi, kus mereveest filtreeritakse väga normaalse maitsega joogivesi. Mida tehakse aga soolaga – loomulikult visatakse merde tagasi. Kuigi minu arust on suhteliselt raske uskuda, et joogiveena kasutatav vee hulk nii suur on, et sellele mõju avaldada, pidi väidetavalt vesi siinsetes randades olema märksa soolasem, kui mujal mailmameres. No elame-näeme, järgmisel nädalavahetusel on mul plaanis lasta oma lihaselisel kõhul päikese peale särada ehk siis rannamõnud ära proovida. Järgmise korrani siis.

21.05.09

Kuna täna midagi põrutavat ei juhtunud (või kui juhtus, siis selle põimin oskuslikult oma järgnevasse jutulõnga), siis avardan oma lugupeetavate lugejate silmaringi pisut ise nägemisorganiks olles.

Olen loomulikult täiesti veendunud, et andunud fännidena olete kõik ennast Dubai ajalooga kurssi viinud, aga igaks juhuks veel kiire ülevaade – esimesed inimesed, kes oma asju tulevastele põlvedel üles leidmiseks siiakanti maha matsid, figureerisid siin ca 8000 aastat tagasi, aastal 3000 e Kr toodi kohale ka kits ja 700 e Kr Allah, kes on siiani paigale jäänud. Kusagil 16 sajandil otsustasid pidevalt Euroopa ja India vahet sõeluvad portugallased teha siia oma vahebaasi. Vahelduva eduga ruulisid siin peale seda ka hollandlased ja hispaanlased, lõpuks jäi aga kogu kant inglastele, kes 1951 otsustasid anda pärismaalastele oodatud vabaduse. Selle peale kakeldi omavahel veel 7 aastat, kuni saabus kohalik jumal Šeik Rashid. Tema vägiteoks oli Kuveidilt millionite dollarite suuruse maailma riskantseima laenu võtmine ja selle raha eest kanali süvendamine ja lennujaama ehitamine. Eriti just esimene pani aluse Dubaile kui rahvusvaheliselt ühe suurima logistikakeskusele. Nii et ma olen praegu absoluutses logistika hällis :) Samal aastal sai toimuma ka absoluutne vedamine, kui maa seest leiti hunnik naftat, mille eest maksti Kuveidile võlad tagasi ja hakati arendama kõige-kõige asju. Kui senini oldi täiesti mõtetu kaluriküla mere ääres, siis nüüd saadeti kõik teised araabid kukele ja muudeti ennast totaalselt iseseisvaks koos oma raha jms-ga. Nafta on küll tänaseks praktiliselt otsa saanud ja moodustab ainult 3% SKP-st, põhiline raha teenitakse transiitkaupade teenindamiselt, veidi ka toodetakse ise asju ja nööritakse turiste. Plaanid ei ole loomulikult väiksemad, kui saada maailma tähsaimaks finantskeskuseks.

Kaks päeva olen nüüd linna peal ka ringi tolgendanud, esimesed muljed on huvitavad. Linn ise on puhas ja kena, kõik majad on heledad, tänavad ilma ühegi augute jne. Enamus maju on ikka kõrgemad, kui 10 korrust, samas päris Mänhättenil jalutamise tunnet, kus päikest ei ole, ei tunne (päike võiks küll muidugi kuhugi ära minna). Ja enamus suuri maju on hotellid, ma ei kujuta küll ette, kust nad nii palju turiste võtavad, tänavapildis neid üleliia palju näha pole, aga kuna hotelliöö maksab alates 3000 kroonist, ju nad siis kuskil ikka on. Autodevool on täiesti konstantne nii päeval kui öösel, liiklus on iseenesest väga hästi korraldatud, aga kohalikud proovivad seda igal võimalusel ümber korraldada – nende jaoks pole mingi probleem 4-realisel ringil kõige välimist rada mööda ring peale teha. Signaal on autol kindlasti ülitähtis element. Täna hängisin veidi kaugemal hotellist ja aina rohkem olen veendunud, et ilma autota pole siin ikka midagi teha – vöötradu on kogu linna peale 2 ja need on ka nii moe pärast maha joonistatud, kõnniteed kaovad järsku lihtsalt ära või veel hullemal juhul lõpevad kuskil sõidutee hargnemiskohas. Jalgrattaid pole näinud ühtegi, tsiklitest üks oli olemas.
Inimesi on tänavatel suhteliselt vähe, enamus tolgendab konditsioneeritud ruumides ja kaubanduskeskustes. Dubai kodakondseid on riigis erinevatel andmetel 9-20% ja need tunneb juba kaugelt ära – mehed on valge halatiga ja neil on maailmas kõige rohkem ükskõik, mida ilma valge halatita mehed teevad. Pursui näoga aetakse omavahel juttu ja sõidetakse oma lumivalge Land Cruiseriga uude kohta tolgendama. Naised on enamasti musta hõlsti sisse mähitud, aga kuna nende vaatamise eest lubatakse vangi panna, siis väga neid piielnud ka pole (noh, nii palju kui ma seadust rikkusin, ega seal enamasti ka midagi vaadata pole). Enamuse massist tänavatel moodustavad loomulikult Pakistani ja India päritolu kodanikud. Enamus neist töötab ehitustel, õigemini töötaS, kuna peaaegu kõik eraettevõtted on ehitised lihtsalt külmutanud kuni paremate aegadeni, ainsad tandrid, kus töö käib, on teede, metroo ja riigihoonete omad. Aga no seal on see-eest 24/7 väga vilgas elutegevus. Kontrast hindude ja kohalike vahel on muidugi meeletu – kui kohalik šeik saab riigilt sisuliselt niisama kohvritega raha, siis hindud teenivad kuus ca 2000-5000 eeku ja selle eest tehakse 14 tunniseid tööpäevi. Ahjaa, usuteema on ka päris uudne minu jaoks, eriti kontoris – kolm korda päevas tuleb umbes poolte tegelaste ekraanile reminder kirjaga Mine palvetama. Siis minnakse karjaga WC-sse jalgu pesema ja koperdatakse siis kingad varvaste otsas palveruumi. Mina muidugi tegin kontoris endale täna tuuri, jalutasin igas ruumis veidi ringi ja absoluutselt islamivõõra kodanikuna imestasin, et miks kahes vaip maas on, kui prantslane ukse vahel irvitama hakkas ja soovitas sealt kiiresti kingadega ära tulla. Tema oli omal ajal sama vea teinud. Ühesõnaga jah, kolm korda päevas koguneb kogu moslemite seltskond sinna oma mantraid lugema, kingade ukse taha jätmine on kõige olulisem element asja juures. Kaks ruumi on loomulikult selle pärast, et ei ole sünnis, kui mehed koos naistega palvetavad. Kogu selle islami juures on üks huvitav külg ka – nagu vanas heas Nõukogude Liidus, ei ole ka siin mitte ühtegi homoseksualismuse esindajat. Samas on tänavapildis mitte just väga haruldane, et kaks meest jalutavad käest kinni – see pidi olema suure sõpruse tunnusmärk. Aganoh, mida mina ka sellest tean :)

20.05.09

Täna siis oli mu esimene tööpäev Allahi heaks – oli teine nagu ilmselt paljudel on olnud, kus kõigil on tohutult kiire ja näpu vahele antakse hunnik presentatsioone ja protseduure. Noh, sain need läbi loetud, lisaks siis tudeerisin ära ka Lonely Planeti tähtsamad punktid ja edasi keskendusin teiste segamisele ja elu-olu uurimisele. Dubai kontoris muidugi ühtegi kohalikku ei tööta, see eest on aga Eestiga koos esindatud 13 eri riiki. Kõige kõvemad grupeeringud on pakistani, iraani ja prantsuse omad, suuresti just viimaste käest sain ka ellujäämiseks vajalikud teadmised:

- elamine – kinnisvara hinnad on viimasel ajal kõvasti langenud ja kesklinnas peaks ca 80-100 ruuduse ühe magamistoaga korteri kätte saama äärmiselt soodsa rendihinnaga – ca 270 000 eeku aastas :) Selle eest on muidugi igal normaalsel majal olemas oma spordisaal, bassein ja spakompleks. Agajah, 2 nädala pärast pean igatahes olema mingisuguse variandi leidnud ja siit hotellist välja kolinud.
- liiklemine – kuigi taksosõit on täiesti normaalse hinnaga (kontor on hotellist ca 15 minuti sõidu kaugusel, mis läks mulle maksma 50 eeku), siis üldiselt ilma autota siin hakkama ei saa. Septembris pidi küll valmis saama metroo, aga 4 liinist on üks peaaegu valmis ja see pole ka veel ohutuskontrollist läbi saanud, seega ei soovitata väga lootust hellitada. Kohalik autopark on muidugi võimas, kõige populaarsem auto on täpselt sama, mis Eestis – Toyota Land Cruiser. Vahe tuleb sisse selles, et kodumaal on nõrk see, kellel pole antud eksemplari, siin on nõrk see, kellel pole Prado erimudelit (tavamudelist erineb tunduvalt suurema kroomisisalduse võrra). Auto ostmise eelduseks on siinsete lubade olemasolu, mis eeldab aga kohalikus autokoolis käimist, araabid aktsepteerivad ainult prantsuse, usa ja inglismaa lube. Ühesõnaga õnnitlen ennast varsti järjekordsesse autokooli astumise puhul.
- söömine – hotelli restoranis sooviti saada õhtusöögi eest nii 500-600 eeku, 100 meetrit hotellist leidsin koha, kus sain pooliku grillkana ja suure hunniku erinevat silo 55 eegu eest. Ka vanalinnas pidi nii120 eeguga vabalt süüa saama, seega tundub, et võib laiata küll.
- alkohol – selle ostmiseks tuleb esitada taotlus firma direktorile, kes esitab taotluse kohalikule spetsametkonnale, kes siis võib-olla su taotluse rahuldab. Kui oled oma litsentsi kätte saanud, siis võid minna spetspoodi (3tk Dubai peale) ja osta sealt veidi karastavaid ja joovastavaid jooke, hinnad on kangel alkoholil umbes samad, mis Eestis, lahjal ca 2-3x kallimad. Teine variant on sõita 70km itta, kus üks hulgiladu, kes ei tahe isegi litsentsi. Asjal on muidugi konks ka – tagasi tulles peab läbima kaks emiraati, kus alkoholi omamine on kriminaalkuritegu ja üsna kindlalt lähed selle eest ka vangi. Seega ei tohi mingil juhul politseile silma jääda ega liiklusõnnetuses osaleda (siinsete seaduste järgi tuleb ka kõige väiksema õnnetuse puhul politsei välja kutsuda). Igatahes prantslased toovad oma veinid sealt.

Õhtu lõpetuseks sain väga hästi aru, miks vallalisi naisi siia ei taheta – 3 korda lendasin mul tükk aega järel ilmselt vietnami päritolu linnukesed ja harjutasid fraasi Hellou-hellou-söör kordamist. Mitte just kõige tugevama ornitoloogina õnnestus kõik katsed pareerida – möku jääb ikka mökuks!

19.05.09

Nii, mu noored ja vanad austajad. Vastu tulles üldsuse soovile otsustasin hakata sama moodsaks, kui Savipätsi Ets ja pidama blogi. Eks muidugi näis, mis sest asjast pikapeale välja tuleb.

Et aga kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et ma olen äärmiselt pettunud Estonian Airi otsuses panna lennuk nii ebasportlikult vara üldse lendama – seoses sellega oli esialgne plaan tõusta 5:55. Esimene mõte oli et miks töötul mehel kell peab keset ööd helisema ja magasin edasi. Pärast äratuskella teist katset otsustasin minna järgmise lennukigaja magasin edasi. Lõppkokkuvõttes osutus kell siiski õnneks minust visamaks ja lennujaamas õnnestus mul isegi õigel ajal olla. Seal tuli muidugi välja, et mul on 7 ülekilo, võinoh, pigem olid need siiski kohvril. Samas selgus ka, et check-in lauas oli vana piraaja, seega probleem lahenes juba sisuliselt enne ilmnemist. Samuti ei valmitanud talle probleemi mind panna ka äriklassi, või siis oli see mingist muust asjast tingitud, seda ma ei tea siiani. Aga igatahes ei olnud mul absoluutselt midagi selle vastu, et saada söödetud-joodetud Estonian Airi poolt, kuigi muidugi veidi kahju oleks, kui nad nüüd selle pärast pankrotistuks. Kokku oli täna siis kolmel lennukil au mind vedada, aga kuna lennureisid ei ole just maailma põnevaimad üritused ja keskendusin pigem magamisele, siis las need jääda. Kiidusõnad pean tegelikult küll Austrian Airlinesi kohta ütlema – esiteks on nad näiteks erinevalt KLM-ist raatsinud pinkide vahele ka väikesed vahed jalgade jaoks jätta, teiseks oli toit parim, mida ma lennukites üldse elus saanud olen ja kolmandaks olid nad soliidselt Viin-Dubai otsal ainult kolmandiku kohtadest välja müünud, nii et laiata sain täpselt nii palju, nagu parajasti tahtsin.

Maandudes selgus kohe, et kohalikud ei põe just ränka tagasihoidlikustõbe – kui muidu peetakse päris heaks näitajaks, et lennujaamal on 2 maandumisrada (üldjuhul ristipidi), siis kohalikud šeigid on teinud mõlemas suunas 3, kokku siis 6. Ja kui lennuk oli maandunud, siis sõitsime veel piki sama rada umbes 10kond minutit rahulikult edasi. Viimane rajatähis näitas 5km, aga sealt kruisisime veel nii kilomeetri-poolteist. Kodumaise lennuvälja ainus rada peaks olema kusagil 2-3km vahele. Ettearvatult oli ka lennujaama hoone muidugi selline, kus jalutada ikka sai ja passikontrolli laudu oli näituseks 70 tükki kõrvuti. Ilmselgelt on muidugi see lennujaam veel liiga kitsas ja seega alustatakse just neil päevil 40km kaugusele Abu Dhabisse maailma suurima lennujaama rajamist.

Lonely Planet soovitas tungivalt mitte narkootikume sisse vedada, kuna hetkel pidid siin riigi leival olema üks mees, kes jäi vahele 0,03g kanepiga ja teine mees, kelle taskust avastati 3 mooniseemet. Tänu sellele sündinud otsus seda mitte teha osutus seekord veaks – absoluutselt keegi ei tundnud minu vastu huvi, välja arvatud muidugi passikontroll ja siis kohalik halatis mees, kes kõigi saabujate silma võrkkestast pilti teeb. Küll aga viidi kiiresti ilmselt anaalkontrolli üks poola neidis, kes oli otsustanud saabuda islamiriiki nabani dekoltee ja 10cm laiuse vööga :) Ja mis jäi veel kohe silma – naistele on igal pool eraldi järjekorrad, väljapääsu juures oli ootajate jaoks ka kaks ala – gentelmanid ja ladyd. Ja kuna siin on 80% mehi ja 20% naisi, siis ei ole vaja just Teaduste Akadeemia liige olla, et arvata, kumb järjekord pikem on. Diskrimineeriv tundus küll see, et kui mõni mees sattus isegi naiste ala lähedale, saabusid väga kurjad halatimehed, samas naised võisid vabalt meeste alal vahtida. Nii et igatpidi karjuv ebaõiglus!

Noh, päeva lõpuks jõudsin siis hotelli ka, kus minu öö maksab 350 kohalikku (kurss on umbes 3,2, ehk siis 1100 krooni), kena üllatusena selgus, et mu armas tööandja on selle juba kinni maksnud. Esimese asjana toodi muidugi kohe kuum rätik ja külm mahl ja kukuti üleüldse ümardama. Tundus kahtlane ja tutvusin seinal ka ametliku hinnakirjaga – odavaim tuba on 1750 dirhamit ehk siis umbes 5300 krooni. Ma muidugi väga ei kurda, nii luksuslikus kohas ma enne igatahes olnud pole. Teisalt on väikene miinus see, et näiteks ka interneti kasutamine maksab 160 krooni tund. Otsustasin mitte kasutada.

Ahjaa – kliimast ka – tervitan neid mehi, kes mind lohutasid, et siinne kuumus on palju paremini talutav, kui Eestis, kus on tohutult niiske. Õhtul kell 10 on sooja 31 kraadi ja õhuniiskus on 97%. Konditsioneerid pidid olema igas hotellitoas ja korteris ja täpselt nagu Mehhikos, ei häbeneta ka siin seda näidata ja hoitakse ikka põhjas. Tõenäoliselt tuleb homme kontoris seletamist, et nohu ei ole seagripi peamine tunnus, samas peaks olema hea rahulik üksi istuda.

Kuna mu esimene blogi pidamise elevus on nüüd läbi saanud, siis päris nii pikki postitusi edaspidi loota pole mõtet. Igatahes olge kõik musud. Šeik Mihkel