Al Shalom Aleikum! Mina isiklikult pole saanud ei teie ega Allahiga olla, olin hoopis tööl koos prantslastest koolitajatega. Algsete plaanide kohaselt pidin muidugi hoopis viis päeva Prantsusmaad väisama, aga kuna konnasööjad polnud Dubais käinud, siis kogu siinse seltskonna suureks pettumuseks veeretasime oma päevi hilisõhtusse kohalikus kontoris. Pean ausalt tunnistama, et midagi peadpööritavalt huvitavat seal ei juhtunud, seega säästan teid üksikasjadest. Ahjaa, kontoris tegelikult üht-teist juhtus – nimelt toimus vahepeal kriketi mitteametlik MM ja kuna meil on väga võimsalt esindatud nii Pakistani kui India maffia, siis ega sel ajal just Andrus Veerplaust ei räägitud. No minu isikliku tagasihoidliku hinnangu kohaselt on kriket tõsine kandidaat maailma igavaima mängu tiitlile, seega tulemuse vastu ülemäära suure huvi tundmises mind kindlasti süüdistada ei saa ja nii tuli minu jaoks ühel hommikul väga suure üllatusena pasunate koor kontoris – pakistanlased marssisid ülirõõmsalt indialaste kabinettide vahet ja huiglasid. Selgus, et ega neil endal veel ühtegi võitu ei olnud, aga India vaatamata suurfavoriidi staatusele oli saanud teise mängu pähe ja kaotanud lootuse alagrupist edasi saada. Pakistan muidugi võitis lõpetuseks turniiri ära, mida nad ise võrdlesid Kuu peal käimisega, vaatamata sellele väikesele pisiasjale nii rõõmsaid nägusid kontoris enam ühelgi päeval ei kohanud.
Hoopis huvitavam on see, et kui siiani vaevlesin kroonilises mööblipuuduses, siis esimesed kodumasinad on nüüd hakanud korterit asustama ja nurkadesse oma pesasid punuma. Kolumbuse ehk siis esmaavastaja rolli asus pesumasin, keda mul muidugi ka hädasti tarvis oli – iga päev supermarketist uue pesu ja sokkide ostmine läks esiteks küllaltki kulukaks ja teiseks sai selle ajaga niigi kogutud nimetatud esemeid selline hulk, et võin oma pesupesemistsükli kokku võtta sõnadega „kord kuus piisab küll”. Väga kummaline on siin muidugi see, et enamusi pesumasinaid müüakse koos kuivatiga, kas siis sisse ehitatult või eraldi seisvana. Kui mina esimesed pesust tulnud asjad välja kuivama tõstsin ja tunni aja pärast need siis 40+ kraadistest oludest täiesti kuivana jälle sisse tõin, jäi mulle kuivati kui sellise eesmärk ikka väga arusaamatuks.
Järgmiseks otsustasin hakata ennast ise toitma ja varustasin köögi igatsugu vidinatega, esmatutvust tegin ka aparaadiga, mille funktsioonideks on vastavalt minu soovile kas blenderiks või siis vispliks olemine. No oleme ausad, eks minus lõi välja ka selline väike autopede ja eks ma ta vist sellepärast ostsin, et standardvarustuses on tal 5-käiguline manuaalkäigukast. Kuna vanaema ütles, et tema lennata ei kavatse ja ei olnud nõus minuga siia kaasa tulema, siis otsustasin ise pannkooke teha. Mõeldud tehtud ja hakkasin siis elektervispliga mune vahustama, anumaks kaasas olnud silinderjas spetsiaalanum. Siinkohal said aga saatuslikuks seesama 5-käiguline kast ja minu otsus ühe käega kõrva sügama hakata, igatahes tõmbas vispel kogu anuma nii pöördesse, et jägmised pool tundi veetsin köögis pannkoogitaignaga peitust mängides. No vähemalt sai nüüd köök puhtaks, teise katsega sain pannkooke kah.
Läinud nädalal jõudis siis lõpule ka minu esimese külalise saabumise projekt – saabus kodanik Naine. Hea uudis on see, et tax free poest tõi ta 2 kasti õlut (loomulikult peale minu väga põhjalikke instruktsioone). Halb uudis on see, et ta vist ei kavatsegi siit enam ära minna, nagu külalisele ikkagi kombeks oleks. Nii et Tallinnas avatud Vabadusesammas sai ka enesele teadmata teatud sümboliks ka minu jaoks. Tore oli aga viisa saamine – algul kavatsesin minna immigratsiooniametisse üksinda, viimasel hetkel tabas mind aga ootamatu arukusehoog ja palusin endaga kaasa kodaniku, kes meie kontoris kogu selle bürokraatiamajandusega tegeleb. Oli õige tegu. Esiteks vedas ta mind kõikidest järjekordadest mööda ja sain taotlusele templi URGENT. See lugu läks mulle muidugi maksma ka 70 kohalikku, aga oli kulutust väärt. Siis kogusime veel erinevate isandate allkirju ja templeid kuni siis lõpuks jõudsime viimasesse pühasse kambrikesse ehk siis kohta, kus viisad kätte saab. Noh, tuli meie number, läksin siis toolis lösutava kohaliku juurde, pursui vaatas põgusalt dokumente ja teatas, et mingil sõnuseletamatul põhjusel viisat ei saa, proovi varsti uuesti. Kolleeg ärritus selle teate peale silmnähtavalt, otsis üles oma vana tuttava, kes on seal ülemus, korjas tema käest taotlusele nii allkirja kui templi, läks tagasi esimese mehe juurde, näitas meeletu araabiakeelse sõimu saatel allkirja ja voila – kahe minuti pärast jalutasin viisaga minema. Siit siis ka moraal – istegevusega siin mõtet tegelda ei ole.
No comments:
Post a Comment