24.05.09

Heihoo-heihoo, mu noored ja vanad austajad. Kaks nädalavahetuse päeva olen nüüd olnud blogivaba ja kogunud ainest, on aeg seda nüüd siin ka lahkesti jagada.

Kõigepealt pean muidugi ära rääkima kõige värskema ja oma olemuseselt äärmiselt sensitiivse loo, kui ma ei oleks juhtumisi sama karm mees, nagu Chuck Norris, siis ma oleks kindlasti heldimusest ka pisara poetanud. Ilmselt paljud teist ei mäleta, aga elupõlise nätsusõltlasena on mul ülimalt selgelt meeles päev, mil Kalev paiskas kaubandusvõrku tõenäoliselt Nõukogude Liidu esimesed närimiskummid – piparmündi, maasika ja kohvi. Mis sest, et maitse kadus ära kahe minutiga ja asendus ilmselt tooraineks olnud vana botiku omaga, harulduseks ei olnud korrad, kus närikas magas oma une ära truult öökapi serva peal ja jätkas maitsetult, aga ausalt lõgemete vahel oma ülesande täitmist. Olid ajad... Igatahes, selgus et nõukogude tehnoloogia oli nii umbes 20 aastat Dubai omast ees – täna avastasin kaubandusvõrgust täpselt analoogse toote – kohvi näts, 5 lehte, maitse kadus isegi veel kiiremini ära ja asendus täpselt vana hea botikumaitsega. Mõnušššššš :)

Mida ma siis siin nädalavahetusel teinud olen? Vahemärkusena mainin igaks juhuks ära, et täna ehk siis pühapäeval on siin nädala esimene tööpäev ja selle asemel on suureks puhkepäevaks reede (india ja pakistani meestele on see ühtlasi ka tavaliselt ainus vaba päev). Olen kõvasti ümbruskonnas ringi vantsinud, hoolimata 46 kraadisest palavusest, mis eile siin valitses, siis sain kokku ühe Eesti tütarlapsega, kes siin hoogsalt ühe indialasega peret kasvatab, vedelenud hotelli katusel basseinis ja eilseks suurimaks meelelahutuseks avastasin kahekordsed ühistranspordi bussid, mis on vastupidiselt kõikidele kommentaaridele äärmiselt puhtad, tühjad ja meeldivad (muidugi nad pidid ka 3 nädalat vanad olema). Järjekordse harjumatu seigana selgus, et iga bussi esimesed 4-8 rida on mõeldud ainult feminiinreisjatele, tõenäoliselt on põhjuseks kohaliku transpordiameti mure hindude silmade pärast, mis kukuks peakolust välja, kui ta valge naise kõrvale istuma juhtub. Valgeid muidugi bussiga sõitmas ei näinud ühtegi ja nagu kontoris mainiti, olin ma ilmselt ka üleüldse esimene oma rassi esindaja ühistranspordis. Ühesõnaga ostsin 10 korra pileti (55 krooni) ja sõitsin linna Bur’i osa risti-põiki läbi. Eesmärgiks oli tegelikult saada mingi aimdus erinevate linnaosade apetiitsusest minu korteriotsinguil. Pere, kellega kokku saime, osutus äärmiselt meeldivaks ja ei pidanud paljuks vedada mind ka autoga veidi kaugemale ehk siis sinna linnajakku, mida oleme harjunud televiisoriaparaadist Dubai pähe nägema – külg külje kõrval vähemalt 300m kõrgused hooned, millest kujundatakse siis ikka loomulikult maailma tähtsaima linna südant. Praeguseks on peaaegu valmis Burj Dubai torn, hetkel on kõrguseks ca 800m, aga täpselt ei tea ilmselt isegi arhitekt, mis see lõplik kõrgus on (räägitakse kuni kilomeetrist) ja 55º Time Dubai torn – pilvelõhkuja, mis pöörleb 55 kraadi ulatuses päikese jõul. Lähemas tulevikus peaks sinna kanti kerkima ka sellised asjad nagu Bawadi – 60 000 hotellitoaga kompleks koos restoranide, poodide ja muu sinna juurde kuuluvaga, Falcon City of Wonders – park, kus on kõikide maailma kuulsaimate sümbolite koopiad (Eiffeli torn, Taj Mahal, Pisa torn jnejnejne), et ei oleks siit vaja üldse ära käiagi ja siis veel hunnik kunstsaari – hetkel on peaaegu valmis ainult Palm Jumeirah ehk siis palmikujuline saar, kus elab plaanide kohaselt lõpuks 15 000 kodanikku ja mis pikendas Dubai rannajoont 800km võrra. Praegu on juba alustatud ka kahe teise palmikujulise saare rajamist, millest ühe rahvaarvuks saab 2020 aastal olema miljon inimest. Samuti on pooleli The World ehk maailma kaardina merre joonistatud saared. Erinevus palmidest seisneb selles, et kui viimased on maismaaga ühenduses, siis The World on ca 5km rannikust. Ja noh, kui kõik see tehtud saab, siis kuhu mujale ikka pilgud suunata, kui taevasse – viimane asi praeguste plaanide kohaselt on merre rajatav The Universe. Ühesõnaga kui see kõik kunagi valmis saab, siis Dubai linna pindala on rohkem kui kahekordistatud.

Ei hakka eitamagi, et maapoisina vahtisin küll ikka suu ammuli neid pilvelõhkujaid, aga reis vääris ka küünlaid – veidi edasi sõites nägin ära selle kommuuni, kuhu juba täna hakkasin korterit otsima – Greens. Peamiselt elavad seal Euroopast pärit residendid, majad on tillukesed (max 7 korrust), võrreldes muu Dubaiga on roheluse, parkide ja tiikide uputus ja üleüldse tundus äärmiselt hubane kant. Varem oli see nii elitaarne, et ka minust kõvasti rohkem teenivad kodanikud ei saanud endale sinna elamist lubada, aga kuna selle aasta esimeses kvartalis on kinnisvarahinnad kukkunud 41% ja mitusada tuhat immigranti lahkunud, siis arvan ennast ilmselt eliidi hulka. Teine variant, kuhu villat vaadata, on mere äärne ala, aga selleks peab enne keegi mu perekonnast kohalikuks valitsejaks saama (Kaarel?). Teisisõnu oli mere ääres kuningliku pere esindajate villade kaskaad, igaüks nii ruutkilomeetri suurusel alal. Et oma väärtuslikku aega säästa, liigeldakse loomulikult helikopteritega.

Kui juba šeikidest juttu tuli, siis ei saa üle ega ümber kohalikust tsensuurist. Kuigi üldiselt on siinsed riigi kodanikud oma juhiga äärmiselt rahul (no ma oleks ka, ausõna), siis valimisi pole siin kunagi olnud, kogu võim ja raha on ainult ühe perekonna käes, kes siis seda vastavalt oma suvale keerutab. Loomulikult kaasneb sellega ka päris laialdane tsensuur – šeigi kohta halbu asju kirjutada ei tohi ja üleüldse ei ole soovitav midagi halba kirjutada, päris kohutav oleks ju ärgates kullast hommikumantlis istudes ja kullast kohvi juues kullast ajalehest lugeda, et mingi loll on kusagil valesti parkinud! Tänu sellele oli pikka aega kinni näiteks blogspot.com, kus pahakad kippusid rääkima, mis siin tegelikult telgitagustes toimub – siin oli just päris suur skandaal olnud, kui selgus, et kuningliku perekonna laseb oma alandlikel teenritel paleesse vedada inimesi, kes talle lihtsalt ei meeldi ja peksab neid lihtsalt õhtuooteks. Osa asju on muidugi ka täiesti absurdsed – igasugused msn-i tüübid on lubatud, kaasa arvatud videokõned, aga Skype on keelatud. Facebook, Linkedin jms on lubatud, aga Orkut on keelatud. Ja aeg-ajalt pidi neid asju rotatsiooni korras jälle ka avatama ja kinni pandama, sõltuvalt tsensuuriministri tujust.

Mis siis veel? Mulle tehti ka enam-vähem selgeks ka äärmiselt oluline asi ehk siis selle peatüki nimi võiks olla kohalike värvukeste välimääraja :) Selgus, et linnaosa, kus mina pesitsen, on totaalne ornitoloogiaparadiis (seda olen ka loomulikult igal õhtul kogenud) – nimelt on elab siinkandis suhteliselt palju india-pakistani tööliseid, kes rendivad ühe rääbaka villa ja elavad seal niipaljukesi, kui põrandale vähegi madratseid jagub (100 matsi ei pidanud olema eriline ime). Kuna nad teenivad ka Eesti mõistes alla miinimumpalga, siis Dubai valitsus neil naisi siia tuua ei lase. Ja mis siis muud jääbki üle kui pidada seal villas ka linnukesi, kes siis villatöö kõrvalt teevad haltuura korras ka tänaval mõned kiired otsad. See on siis kõige alam klass. Aste kõrgemal on juba filipiini, vietnami ja negriidset päritolu tsirgukesi, kes püüavad tänaval kundesid ja kui just häda käes pole, siis väldivad india-pakistani tööliseid. Mina kuulun oma väljanägemiselt ilmselgelt nende toiduahelasse. Ja siis on veel ka elitaarlinnud, kes patseerivad luksushotellide ja öökarite lähedal, need on enamasti slaavi rahvusest ja küllaltki hea väljanägemisega isendid. Märkimisväärne on ka veel fakt, et nagu rändlinnud ikka, liiguvad ka nad siin parvedes, sest kui õnn peaks järsku nende õuele sattuma ja mõni kohalik isand õnnestub rajalt maha võtta, siis nende jaoks pidi 3 tükki korraga absoluutne miinimum olema. Ja siis on veel tänaval selliseid naisi, kes pidid tõesõna müüma ennast kui nõudepesijat, koristajat ja kvaliteetset massööri, aga kuna väljanägemises neil väga suurt vahet ei tee, siis ma pole veel endale nõudepesijat hotelli toonud :)

Kahest viimasest asjast, millega ma teid harida tahan, on esimeseks veel oluline teadmine, et kohalikud hotellid jahutavad rannaliiva!!! Kuna tehnoloogia on veel algeline, siis tulemus ei ole just kõikse fantastilisem ja esialgu on saadud temperatuur jahutamata liiva omast 2 kraadi allapoole. Arvestades meeletut energiahulka, mis selle alla pannakse, asi seegi. Teiseks on tore süsteem, kuidas mehed siin joogivett toodavad. - kuna mageveevarusid praktiliselt ei ole ja ümbruskond ei ole ka teab mis kuulus selle poolest, siis on kohalikud leiutanud viisi, kus mereveest filtreeritakse väga normaalse maitsega joogivesi. Mida tehakse aga soolaga – loomulikult visatakse merde tagasi. Kuigi minu arust on suhteliselt raske uskuda, et joogiveena kasutatav vee hulk nii suur on, et sellele mõju avaldada, pidi väidetavalt vesi siinsetes randades olema märksa soolasem, kui mujal mailmameres. No elame-näeme, järgmisel nädalavahetusel on mul plaanis lasta oma lihaselisel kõhul päikese peale särada ehk siis rannamõnud ära proovida. Järgmise korrani siis.