29.06.09

Nii, kärsitud ja kärsatud. Lõpuks leidsin esiteks oma fotoka kaabli üles ja teiseks aega valgel ajal mõned pildid teha. Teatavasti siin on päikesele kombeks õhtuti juba seitsmest looja minna, nii et mingisuguseid pikki istungjärke valges teha ei õnnestu. Väljas tehtus pildid ei ole just maailma teravaimad, neid tehes sain ma ka aru, miks prillide kandjad siinset kliimat kohutavalt kiruvad - nii kui tugevalt konditsioneeritud ruumist välja astud või isegi akna avad, on okulaarid väga paksu udukihi all. Täpselt sama saatus tabas siis ka fotoka objektiivi.

Neli maja on siin omavahel kokku pandud ja seega moodustub siis keskele siseõu, kus on bassein, spordisaal, kossuplats, grillimisala, laste mänguväljak jms. Vaade sealt minu aiaboksi (tuu, koh värat vallale um)

Vaade minu aiaboksist

Vaade ülemiste naabrite juurest (paremat vaadet ei viitsinud otsida)Oma aia kohalik kana tolgendamas naaivselt grilliala poole

Ja nüüd siis sisevaated minu luksuslikku villasse.

Elutuba. Pildil vasakult külaliste sohva (kordagi kasutamata!), peremehe kanapee (kõigi mugavustega), hunnik juhtmeid koos modemi ja routeriga.Magamistuba. Pildil baldahhiinvoodi (tõe huvides pean märkima, et alates eilsest on mul magamistuba meeletult lahmakat päris voodit ka täis, nii et kummimadrats ootab nüüd teid :)
Vannituba. Pildil luksuslik hambaharjahoidja, nii kui poodi läksin ja seda nägin, teadsin kohe, et oleme kokku loodud (maksis eesti rahas tugeva kolmeka). Et hambaharjale ruumi teha, olin sunnitud sisu samal õhtul koos mõningate kõrvalproduktidega konsumeerima. Üldiselt on tekkinud äriidee hakata analoogseid hambaharjahoidjaid kohalikul turul müüma ja edasi liikuda juba suurematele turgudele. Ühesõnaga hakkan purke korjama, kui tulete, tooge gini.

Uus peatükk blogist on juba valmis kirjutatud, aga et blogi ei kaotaks hoogu, siis selle postitan veidi hiljem. Küll on aga mul tekkinud küsimus - panin blogile lugejatelugeja peale, mõnel päeval on ülnud 100kond külastust, tänan väga tähelepanu eest :) Kummaline on aga lugejate asukohtade nimistu - no Tallinn ja Harjumaa on selged, Võru-, Põlva- ja Tartumaa kohta on mul ka omad kahtlused, Taani kuningriigi saladuse olen ka ilmselt lahendanud (tervitusi Mahmoudile, tuhanded nimekaimud siit tervitavad). Siis on aga Eestist sellised paigad nagu Pärnu, Järvamaa (okei, Rabarock:), Narva ja siis kõige kummalisemad - Soome, Inglisemaa ja vana SS-laste kants Saksamaa?? Mind lausa huvitab, kes sealt Dubaihuviline on. Aitäh, headööd!

14.06.09

Palju päikest on Dubai peale paistnud ja ilmselt palju vihma sadanud Eestimaa peale sellest ajast, kui ma sain mahti teid viimati harida. Asjaolud viimasel ajal on kulgenud tunduvalt kiiremini, kui härra Gagarin omal ajal kosmoses ja nii olen ka juba kolmandat päeva õnnelik üürnik. Õnnelikkus kui selline on muidugi mitmeti mõistetav, aga sellest kõigest juba allpool.

Hakatuseks pean ütlema, et hotellist lahkumine oli väga kurb – kõiki teenindajaid tundsin seal juba nägupidi, samuti olin ise väga tehtud poiss. Kui varem küsiti minult alati hommiksöögile minnes autogrammi (ma ise paneksin küll selle arvele, et enda näol koondan siiski Brad Bitti, George Clooney, Jüri Krjukovi ja Kärna Ärni parimaid omadus), siis viimasel ajal juhatati mind kiirelt lauda, toodi pikema jututa piparmünditee ja kokapoiss-murjam praadis kohe kiiresti kaks muna koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Põhimõtteliselt ei pidanud ma oma suud soovide väljendamiseks kulutama ka ei spordisaalis, basseinis ega ka hommikuti taksot tellides, kogu värk tiksus nagu õlitatult. Aga kuna iga õlle saatuseks on ükskord liisuda, siis oli aeg ka minul sealt lahkuda ja mis saaks olla meeliülendavamam, kui teha seda tipus olles. Üks asi jääb muidugi hinge kripeldama – mul on kahtlane tunne, et Tema Majesteet Elizabeth II on mind vahepeal mingisuguste Briti impeeriumile osutatud eriteenete eest otsustanud tõsta rüütlistaatusesse. Igal võimalikul ja võimatul juhul pöörduti minu poole kui Söör Maikel, nii et kui satute juhtumisi vanaprouat nägema, siis tervitage teda minu poolt ja uurige, mis selle põhjus oli. Enesestmõistetavalt jätkan siin ka jälgede ajamist, asjaga kursis olevaid teenindajaid tundub siin mujal ka olevat.

HOIATUS! Järgnev lõik võib sisaldada järjekordselt pajatusi kohalikest linnukestest, nii et Kädil ja nõrganärvilistel palun siirduda ülejärgmise paragrahvi manu.

Veel nukram, kui hotellist lahkumine, oli tegelikult see, et kui siiani pakuti mulle massaaži ja muid asju tänaval skeemi järgi, et mina pean ikkagi maksma, siis minu viimasel õhtul Deiras teatas üks negriidne emand, et nii värske liha käest tema raha ei tahagi. Pakkumine oli loomulikult majanduslikust aspektist vaadates ahvatlev, visuaalsest aspektist vaadates oli olukord vastupidine. Majanduslikult mõtleva indiviidina analüüsisin kiiresti ajaloolist trendi ja tulevikuprognoos näitas, et sama tendentsi jätkudes pakutakse varsti raha hoopis mulle, seega keeldusin viisakalt ja jäin panustama optsioonidele. Paraku jah, turg ei liikunud piisavalt kiiresti, seega samal õhtul selliseid pakkumisi ei tulnud ja kuna sellest vanu Araabia linnu meenutavast linnaosast liikusin veidi Euroopalikumasse, siis see raha minu poolt ka nendele neidudele alles jäi.

Tulles aga tagasi põhilise juurde, siis korteri otsimine Dubais on tunduvalt keerulisem, kui lasteaias jänkude rühmast otse huntide omasse saamine (mäletatavasti on siis rebaste rühm nende kahe vahel eksole). Tänu liinibussidele sihitult (no minu jaoks siiski sihilikult) ringi sõitmisele otsustasin sellise areaali nagu The Greens kasuks – tegu on ilmselt ainsa Dubais leiduva projektiga, mis vähemalt tundub olevat lõpetatud, ehk siis kraanajuht ei vahi aknast sisse. Lisaks on see piirkond ka Dubai üks rohelisemaid (peab muidugi mainima, et kastemehhanismid töötavad 7-8 korda päevas, aga kuna tegemist on mitte just kõige hoolikamalt puhastatud taaskasutatava veega, siis tuleb keelata rõõmu ja mitte minna vihmutite alla mürama), siin ei ole akna taga mošeed, mis 6 korda päevas palvusele kutsub ja üleüldse tundub selline muhe ja noobel piirkond. No see selleks. Ühesõnaga üürikuulutuste peale helistades selgus, et kui tahad head korterit saada, pead olema gepardlikult kiire, sest head korteid lähevad paari tunniga alates internetis ilmnemisest. Maaklerite tegevus on siin muidugi legendaarselt passiivne – vaatamata asjaolule, et iga tehingu pealt saavad nad vähemalt 10 000 krooni puhtana kädeen, siis ega nad ennast sellest häirida ei lase, et klient tahab korterit näha. Nii ongi kõik üüritavad korterid lihtsalt lahti, kundele öeldakse aadress ja kogu moos. Aktiivsemad haid helistavad veidi hiljem ja uurivad ka, kuidas oli, aga kuna nad teenivad ikka ainult kommirada, siis oli ka neid, kes hiljem vastamata kõnesid tegid ilmselge eesmärgiga oma kulusid kärpida. No leidsin siis ka internetist ühe päris apetiitse eksemplari ja sõitsin kohale, et üle vaadata. Koridori jõudes olin täieti veendunud, et Eesti üldlaulupeo rongkäik hakkab seekord Dubaist pihta – inimesed seisid põhimõtteliselt järjekorras, et seda korterit vaadata, aga oli näha, et tegemist oli algajate diletantidega, kes vaatasid üle ja läksid veel samas majas teisi objekte kaema. Mina juba vana kalana itsitasin vaikselt pihku, helistasin kiirelt juba korterist maaklerile ja nii ma siis rohkem kui Eesti keskmise aastapalga jagu aastase üürilepingu vastu ka vahetasin. Maksmine on ka siin muidugi omaette ooper, ei mingeid ülekandeid ei pangas ega internetis, vaid kõik käib tsekkidega. Nii siis ongi ka minu taskus tsekiraamat, nagu ikkagi õigele härrasmehele kohane. Kui teist kellelgi on veel selline asi olemas, siis ootan dzentelmeni külla väikesele keskustelule, viski ja sigarid on minu poolt, torukübar anda uksest sisse jõudes ustav teener Johni kätte.

Võtmete kättesaamisega samal päeval sõlmisin kohaliku vee- ja elektriagentuuriga vee- ja elektritarne lepingu ning kuna ma juba selline kooner olen ja hotelli eest rohkem maksta ei olnud minu unistus, siis kohaliku superkarmetiga sai sõlmitud kummimadratsi-, teki-, padja- ja toonikutarnimise lepingu (dzinn on mul endal veel olemas). Lühidalt, õhtul kell 9 leidsin ennast kenasti oma uuest kodust, aga mida ei olnud, oli vesi. Kiire kõne ametkonda ja ilmnes india tööjõu positiivne külg – 23:00 oli mul mehhaanik uke taga, kes keldris vajalikud kraanid lahti keeras. Siis tuli aga aeg tänada maeiteakeda selle eest, et ma tol õhtul ei läinud mõnda baari laiama – selgus, et pesumasina kraan lekib ja tunni aja pärast oli mul põrand vett täis. Et vältida paanika teket, segasin ühe dringi, pidasin aru, võtsin appi kõik külmkapi sahtlid, 2 riiulit ja ühe kapi sahtli (ega mul rohkem mingeid liigutatavaid asju seal muidugi polnud ka) ja ehitasin diplomeeritud insenerina süsteemi, mis suutis 6 tunni jagu vett kinni püüda (no nii 15-20 liitrit). Ehk siis kord öösel tuli üles ärgata, veed välja lasta ja tagasi magama minna. Igasuguste parandus- ja koristustööde meeste kiituseks tuleb muidugi öelda, et kõik toimib siin suhteliselt kiiresti ja korralikult. 2 päeva hiljem on mul kraan parandatud, seinad värvitud ja olen ikkagi lõpuks sunnitud mööblipoode kammima. Ühesõnaga minu poolt on nüüd kõik tehtud, hakake külla tulema :)

05.06.09

Kuna on kuulda olnud torinat, et kodanikud ei saa vabalt oma arvamust avaldada, siis sõnavabaduse tulihingelise pooldajana tegin kommenteerimise kõigile absoluutselt vabaks (mitte et ma enne teadlikult oleks seda piiranud). Nii et kommenteerige terviseks, eks ma jõudumööda katsun siis tekkinud küsimustele ja ettepankutele ka vastata.

Tänase peatüki võiks aga tinglikult nimetada ka kiireks vaateks kohalikku poliitellu, nimelt olen nüüd hakanud tasapisi aru saama, kes siin mida valitseb ja kes millel oma karvast kätt peal hoiab. Araabia Ühendemiraatides on siis kokku 7 emiraati. Euroopas läksid selised liitriigid küll moest juba aastasadu tagasi, aga kui soovi ülemaailmse trendiga kaasas käia ei ole ja muidu huvipuuduse üle kurta ei saa, siis miks ikkagi mitte. Pealinnaks on Abu Dhabi, mitte Dubai, mida ka mina isiklikult pikaaegse naivistina arvasin. Kuna Abu Dhabile kuulub ka suurem osa Emiraatide naftast ja õlist, on ka tegelikult sealsed kodanikud tunduvalt jõukamad, aga erinevalt 80km kaugusel asuvast ja tunduvalt väiksemast Dubai emiraadist ei ole seal kunagi olnud väga ambitsioonikat kuningat, seega siis muu maailma jaoks on pealinna näol tegemist küllaltki tundmatu külaga. Igal emiraadil on ka oma valitseja, pealinna šeik on siis ühtlasi ka kogu riigi roolija. Dubai valitsejaks on Tema Kõrgeausus Šeik Mohammed bin Rashid al-Maktoum, kes ühtlasi on ka Ühendemiraatide asepresident ja peaminister ühes isikus, reaalsuses pidid muidugi tema suhted olema tunduvalt kõvemal tasemel, kui ametlikul juhil. Igal emiraadil on loomulikult ka oma seadused ja valitsus, aga need mehed käivad niisama rohkem moe pärast koos teed joomas ja vesipiipu popsutamas ja mida iganes ka nad asjast arvavad, šeigile jääb ikkagi oma lõplik sõna. Ja enesestmõistetavalt määrab iga surev juht ka endale ise järglase. Vabad valimised pidid tegelikult toimuma 2006 aastal, räägiti isegi tähtajatu elamisloaga inimestele hääletusõiguse andmisest, aga tõenäoliselt sai viimane asi ka nende valimiste vabadusele saatuslikuks ja lõppkokkuvõttes jäid need lihtsalt ära. Vaatamata kõigele on tegelikult kohalik araab olukorraga äärmiselt rahul, no olgem ausad, ma oleks ka, kui ma saaks 10 korda nii palju igas kuus lillegi liigutamata (lilli on siin muidugi suhteliselt raske liigutada, arvestades et neid suurt polegi) oma pangaarvele, kui ma praegu teenin palehigis oma igapäevast tööpõldu kündes. Tänu palavale armastusele alamate poolt on Dubai on ilmselt ka üks väheseid riike maailmas, kus pealik liigub ilma ihukaitsjateta ringi. Šeik ise pidi aga väga tore ja lahek loomuga mees olema. Meie kontoris on väga kõrgelt hinnatud üks prantsuse tütarlaps, kes oli koos sõpradega kõrbesafaril, kui suutis oma auto liiva sisse kinni istutada. Peatus siis nende juures G-klassi Mercedes (šeik ostis neid muide eelmisel aastal omale ja oma perele ei vähem ega rohkem kui 350, kõik valget värvi ja puha), välja astus kroonprints isiklikult, andis neile paar pudelit vett, uuris kuidas läheb ja tõdes et loll lugu jah, kui niimoodi kinni olete, tarvis välja lükata. Istus siis oma autosse ja läinud ta oligi. Vot selline rahvamees. Mulle kui nõukogude taustaga lapsele kangestuvad muidugi selle peale ilmselt veel pikalt unenägudes Vova ja Lenini lood :)

Muidu on kõik ilus ja tore, aga Dubail ja šeigil on üks mure, mida ei saa mitte väga väikeseks pidada – nimelt on nafta praktiliselt täiesti otsas ja seoses suure majanduslangusega on ka muu sissetulekud drastiliselt vähenenud. Teisisõnu on raha suhteliselt otsas ja päris otse öeldes vaagub Dubai pankroti äärel, nii et šeik on juba oma isiklikke rahasid hakanud mängu panema. Olukorra pääastmiseks taheti näiteks Abu Dhabile maha müüa rahvuslik uhkus Emirates Airlines, aga kuna vaatamata asjaolule, et kapipealsed on neil parima lennufirma auhindu täis, pole nad kunagi suurt kasumit toota suutnud ja nii ka müügist asja ei saanud. Kuna riigis makse ei ole ja isegi nende kehtestamise mainimine lõpeb pikajalise vanglakaristusega, siis on hakatud kehtestama igasuguseid muid pileteid. Näiteks on nüüd riigi suurimal ja tähtsaimal maanteel iga 10km tagant maanteemaksu putkad, samad asjad on ka kõigil sildadel, mis Dubaid kaheks jagavat jõge ületavad. Iga ületuse eest tuleb tasuda 12 krooni, mis pikas perspektiivis moodustab päris viisaka kopika eriti arvestades asjaolu, et pea igal normaalset tööd tegeval inimesel on siin auto. Samuti muudeti alkoholimaksu, nii et nüüd maksab pea poole joogi väärtusest iga lüli, kes siin vahel on (maaletooja, hulgimüüja, hotell jne). Kui enne olid siin alkoholi müüjad ainult hotellide ööklubid/baarid, siis nüüd on nendeks ainult eliithotellide ööklubid/baarid. Sherloklikku taiplikkust üles näidates jõudsin ka järeldusele, miks siin Skype keelatud on – nimelt tegutseb riigis kaks telefonioperaatorit (nii mobiili kui tava turul) ja nendest ühe levi on pehmeltöeldes olematu. Ja kellele kuulub teine operaator? Endaga võivad klaase kokku lüüa need, kes pakkusid, et šeigi perele. Kui kodumaised operaatorid annavad tasuta telefone ja kõneaega selleks, et ma nende võrku astuks, siis siin ma pidin maksma 520 krooni, et saada Etisalati kliendiks. Samuti kuuluvad Tema Kõrgeaususele ka näiteks kõik autokoolid, sellega seletaks ära ka fakti, miks ma pean maksma ca 10 000 eeku, et läbida järjekordne sarnane asi oma elus. Teisest küljest on kõik väga lihtne – kõik taolised asjad on monopolid, kõik teavad nende hindu ja läänelikud ettevõtted maksavad vastavalt siis töötajatele ka kompensatsioone.

Kogu eelmise lõigu juttu palun kindlasti mitte minu hariliku virinana võtta, elu siin on tegelikult lihtne, mugav ja isegi Eesti palka arvestades elab siin kenasti ära.

Oma tegemistest rääkides on kindlasti märkimisväärseim sündmus minu teisipäeva õhtune aktiviteet – nimelt ühe Eesti suurima Saksa koondise antifännina väisasin sõpruskohtumist Araabia Ühendemiraatide (edaspidi UAE) ja Saksamaa vahel. Toimus see 7000 pealtvaatajat mahutaval Al Maktoumi staadionil, umbes pool sellest oli ka täis ja loomulikult olid 90% nendest kas kohalikud või turistidest sakslased. Ilmselgelt aga šeigi valvsat silma kartes aplodeeriti ja elati kaasa nii sünnimaale kui ka praegusele kodumaale. Mina muidugi mingit tolerantsi fritsude mängu suhtes üles näidata ei suutnud, nii et olin sunnitud pidama natside järeltulijatega ka tuliseid vaidluseid teemadel „Saksa jalgpall kui igavaim maailmas”, „Deutsche ordnung” ja „Ma ei viitsi sinuga enam vaielda”. Peab tunnistama, et põhimõttekindlus oli minu pluss, aga mäng mõjus ideelisusele halvasti – lõpptulemuseks oli 7:2, väravaid löödi igale maitsele ja kui sakslased eesotsas Gomezega oleks vähegi viitsinud mängida, oleks nad võinud kolm korda rohkem lüüa. Kogu jamas on loomulikult süüdi UAE koondis, kelle kõrval isegi Kristen Viikmäe on absoluutne jalgpallijumal. Kaitsemängu pole kohalikele isegi ilmselt kunagi näidatud, mingil määral kompenseerisid nad selle ülima enesekindlusega – igal võimalikul ja võimatul juhul võeti mäng enda peale ja löödi peale. Eks nad tänu sellele ka oma mõlemad väravad said – mõlemad olid löödud nii 25 meetri pealt, üks postist sisse ja teine kaitsja rikošetist. Nii et tegelikult ei saa öelda, et oleks olnud raisatud õhtupoolik, ainsa valge inimesena sakslaste vastu olles leidsin ka mitmeid kohalikke sõpru :) Seoses jalgpalliga on homen päev aga ainulaadne selles osas, et esimest korda alates 1999 aastast ei näe ma isiklikult kohal olles Eesti koondise mängu. Äärmiselt kurb lugu iseenesest, aga samas Erki Nool jättis ka teivashüppes kõrguseid vahele ja tegelikult on omamoodi sümbol teha karjäärile täpselt 10 aasta pealt paus sisse.

Tänase pika jutu lõpetuseks pean ilmselt eelkõige Kätsi väikese seigaga kurvastama. Klassikud on nimelt öelnud, et alkoholivabast õllest kumminaiseni on ainult üks samm. Eile leidsin poest alkoholivaba õlle. Ja tuleb ausalt tunnistada, päris normaalne oli ... :)

01.06.09

Kohalik komme on kuningliku pere liikme surma puhul 3-5 vaba päeva anda nende mälestamiseks, nüüd on siis piisav aeg mööda läinud, et võin lisada vähe rammusamat leent teie tarkusekatlasse. Ühesõnaga jah, läksin mina kolmapäeval Manchester Unitedi suurvõitu tähistama ja valisin selleks isegi prantslaste seltskonna ning hispaanlaste baari, et saaks ikka soola suurema hulga kodanike haavadele puistata. Ega ei saa öelda, et mul kellegagi oleks oma vaateid jagada olnud - peale minu olid inglaste poolt veel ainult kaks neegrit, kellel olid ilmselt ka aluspüksid ManU logoga. Algas kõik minu plaanide kohaselt – esimesed 10 minutit sain järjest teravusi tulistada, edasi otsustasin tagareas vaikselt oma õlut lürpida. Ainus asi, mis südame härdamaks tegi olid kaks neegripoissi, kes teises nurgas kahekesi nutta tihkusid. Tulemusest ja mängust mina igatahes rääkida ei taha, positiivne asi kogu selle kompoti juures on muidugi see, et kuna klubide MM toimub aasta lõpus Dubais, siis jääb mul hulk raha alles, mis muidu oleks ManU mängude piletite peale ära kulunud. Greit saksess!!!

Vahepeal olen käinud tööl ja sisustanud seal suurema osa aega korteri otsimisega. Kuigi elamispindu on kõvasti vabaks jäänud ja üürihinnad on umbes 50% tippajast alla tulnud, ei ole apetiitseid eksemplare just eriti palju ja kui mõni ka turule ilmub, peab üles näitama äärmist nobedust, kuna ka need, kes siin edasi elavad, ütlevad just hinna pärast oma vana lepingu üles ja kolivad odavamasse, samas ka paremasse kohta (päris kena põimlause olen veel suutnud eesti keeles moodustada :) Veidi olen üritanud asjalik ka olla, aga kuna kõik rõhutavad, et mul on sisseelamiseks 3 kuud ja prioriteet on leida korter, ära teha load ja osta auto, siis sinna ma oma tähelepanu suure vastuvaidlemiseta suunanud ka olen.

Nädalavahetusel otsustasin vanast harjumusest üles otsida ka mõned kohalikud lokaalid. Meeldiv on see, et elava muusikaga baare on päris palju, negatiivne on see, et kõik live-esinejad on oma repertuaari võtnud ainult väga ära leierdatud kaverid. Igatahes järgmisel nädalavahetusel kavatsen minna araabia linnaosa väisama, seal vähemalt ei ole mul vahet, kas on plagiaat või mitte. Baari minnes tutvustati mulle ka kohaliku rassismi – ukse peal oli suur silt „Sissepääs 100 dirhamit”. Jalutasin sealt rahulikult läbi ja mulle sooviti ainult head õhtut ja uuriti kuidas läheb ja kas ma tahan lauda või lähen baari. Kuna praad maksis umbes 300 eesti krooni, siis oli minu jaoks tegemist ikka äärmiselt lolli küsimusega, aga säilitasin absoluutse diplomaatilisuse. Tasus ära - minu taga tuli hindu, kellel kontrolliti kõikvõimalikke dokumente ja kasseeriti 100 kohalikku. Kuigi teada on, et rassism on paha-paha, siis ma pean ausalt üles tunnistama, et ei kurtnud. Hinnad baaris on muidugi kobedad – õlu 90 Eesti raha, kokteilid ca 120-150, aga happy hourite ajal on võimalik saada ka näiteks vinapits 40 krooniga. Ja kuna kohalik naiste suhtarv rahvastikku tervikuna on baaris sama, mis tänavapildis, siis on tihtipeale neile nii sissepääs kui kõik joogid tasuta (seda ma pean veel uurima, kuidas antud asjaolu ära kasutada saaks). No muidugi tänu feminiinse elemendi nappusele oli ka ka vaade tantsupõrandale suhteliselt kurb ja nilbe, kus lakutud isasloomad omavahel puusi hööritasid (kordan veel, et Araabia Ühendemiraatides ei ole mitte ühtegi homoseksuaali, nagu riigis puuduvad ka prostituudid, narkootikumid ja kuritegevus). Ühesõnaga tegin sealt suhteliselt kiiresti minekut ja järgmisel õhtul käisin lihtsalt iirlaste baaris istumas – kuna seal ei tantsitud, siis oli tunduvalt meeldivam vaade.

Kahe baariskäigu vahel jõudsin ära käia ka rannas – seda rannariba siin ikka jagub, aga vaatamata sellele, et ma teid kõiki külla kutsun, pean mainima, et midagi äärmiselt ilusat seal küll polnud. Ja vesi on praegu ilmselgelt liiga soe, et midagi jahutaks. Nüüd võite muidugi arvata, kas islami naised võtavad oma ürbi ja rätiku ära, kui randa tulevad? Õige vastus on, et loomulikult mitte. Järgmine küsimus – kas islami naised vütavad oma ürbi ja rätiku ära, kui ujuma lähevad? Loomulikult mitte. Vähemalt mitte avalikus rannas ja igapäevaselt. Samas on siin olemas päris suur rannapark, kus on sissepääs 5 dirhamit (ikka selleks, et inkusid eemal hoida), selle raha eest saad palliväljakuid, restorane ja selle raha eest mina kui meessoost isik ei saa sinna sisse laupäeviti ja esmaspäeviti, mil rand on ainult laste ja naiste päralt, et need saaks ka veidi rohkem ennast alastada. Samas loomulikult mitte liiga palju, sest topless lugu lõpeb siin pikaajalise vanglakaristusega.

Ühesõnaga tänaseks kõik, kui väga hästi läheb, siis edaspidi on teil äkki au näha siin ka pildimaterjali. Hasta la vista!