Friday, July 24, 2009

23.07.09 ehk möödunud nädala ülevaade

Ma ei tea, kuidas Eestis, aga Dubais on vahepeal asjad arenenud jahedalt ehk siis tulles jälle vana hea ilmatemaatika manu, siis möödunud nädal on olnud lausa külm ja üle 40 pole temperatuur tõusnud. Samas niiskus on selline, et parematel õhtutel voolab vesi pidevate niredena mööda aknaklaase alla. Siinkohal muidugi ei saa välistada ka ülemiste naabrite vandenõud oma konditsioneerid välja lülitada ja mu aknad lihtsalt täis higistada. Aga et ikka veel rohkem niiskust tarbida, otsustasime eelmisel nädalavahetusel väisata Wild Wadi veeparki. Eelmine nädalavahetus oli siin muide 3 päeva pikkune, kuna mõned aastasajad tagasi otsustas keegi herr Muhamed taevas ära käia, jumalaga kohtuda ja karistuseks inimkonnale ei lasta nüüd sel päeval rahulikult tööd teha. Täpse puhkepäeva saab muide teada sellele eelneval nädalal, kuna mingil põhjusel on neil vabaks päevaks hädasti tarvis, et kuu oleks kindlas seisus. Veepark oli muidugi muljetavaldav (kuigi igasuguse mulje avaldamise peale ei tohiks ma siin enam väga kulmu kergitada) vaatamata pisiasjale, et kui nad olid välja reklaaminud 30 erinevat atraktsiooni, siis ilmselt olid arvestatud ka kõik liumägede kurvid sinna sisse. Kõige suurem erinevus Eesti veeparkidega seisneb muidugi selles, et kui kodukamaral tuleb kuhugi ülespoole samiseks ise ronida, siis siin istud all rõngasse, ülespoole voolavad jõed lohistavad su tippu ja siis tuled sealt suure hurraaga alla. Kusjuures ülesmineku ja allatuleku kiirustes väga suurt vahet pole. Siis oli veel siin minu jaoks uudne asi flowride ehk siis eesti keeli ilmselt lainelaud – viskad aga lauaga lainesse kõhuli ja üritad basseinis püsida, seni kuni sealt nagu märg kassipoeg välja lendad. Siinkohal tervitaks sõber Martit, kui sul nüüd Eestis mingi uudse lauaga sõidetud pole, siis ma sinu siiatuleku ajani juhin ühe uue lauaalaga :)


Esimesel pildil siis üldvaade lainelaua basseinile, teisel üks amatöör, kes ei osanud kõhuli sõita ja viimasel üks Liivimaa paremaid lainelaudureid omas mahlas.

No ja siis lõpetuseks oli kirss tordi peal ehk kõige kõrgem liumägi väljaspool mikihiiremaad – 33m kõrge. Vot sinna pidi küll ise üles ronima ja kuna antud atraktsioon osutus ka äärmiselt populaarseks, siis enne tipphetke tuli seal nii pool tunnikest järjekorras seista. Aga asi oli seda väärt – praktiliselt kogu tee vabalangemisega tulles ületas mu kiirus kindlasti omaaegse vanaisa punase sapaka oma, kuigi ametlike kirjade järgi peaks saama kätte kuni 90km/h. Väidetavalt pidavat sealt rennist (mis oli muideks lahtine) ka väga hea vaade Dubaile olema, aga kuna mul oli tegemist oma jäsemete ja siseorganite ühes tükis hoidmisega, siis seda ma nautida ei taibanud.


Nii öelda kompensatsiooniks tegime siis kohustusliku fotoseeria Burj Al Arabiga. Uskmatutele ja rumalatele – tegu on siis maailma esimese ja siiani ainsa 7* hotelliga, mida ei hakatud ehitama maa peale, vaid hakatuseks ehitati sellele oma saar. (Piltidel vasakul koos Eestipärase kaunistuselemendiga ja paremal ilma). Loomulikult oli siis ka kuhjade kaupa igatsugu väiksemaid atraktisoone väetimatele ja vanuritele, nii et päev sisustati meil väga kenasti ära.

Teise suure sündmusena sõime ükspäev haikala – Käts vaaritas, mis ta vaaritas, lõpuks maitses igatahes nagu päris hea sealiha. Nii et Käts 1 : muslimid 0. Sealiha siin tegelikult küll müüakse, aga seda eraldi ruumides, mille ees on suur silt „NO MUSLIMS!”. Haikala osutus poes muidugi peaaegu kõige odavamaks kalaliseks, ca 30 eeguga kilost. Võrdluseks siis Norra lõhe hind – terve kala 150 krooni kilo. Toidupoe sortimendist rääkides, siis enamus asju on täiesti saadaval ja isegi odavam kui Eestis, välja arvatud muidugi minu suur lemmik – hapukoor, mille eest küsitakse 90 krooni 200g. Põhimõtteliselt oleme siiani läbi ajanud maitsestamata jogurtiga 6 krooni kilost. Teine kallis asi on jäätis, mis on nii 70 eeku liitrist, aga see toode on vist igal lõunamaal suhteliselt kalis. Igatsugu rohelist ja värsket silo on siin muidugi nii et tapab, harilik hind on 3 krooni kimbust või 20 krooni suurest karbist. Lehmatoidu kõrval on tavaliselt ka riiulite kaupa kõikvõimalikke puu- ja juurvilju, millest osasid ma pole vaatamata oma unenäoorgani äärmiselt suurele fantaasiarikkusele isegi unes näinud, nii siis ongi mul praegu käsil kampaania iga kord poes käies mingit uut asja proovida.

Toiduosakonnad on siin muidugi üüratud ja äraeksimiseks tunduvalt paremad kohad, kui kodumaised kuusikud, aga kui sealt kunagi välja murda õnnestub, siis väljaspool on hetkel päris kenad allahindluste hooaeg – olin lausa sunnitud 300 krooniga soetama äärmiselt sensuaalse lipsu, mille originaalhind oli ei vähem ega rohkem kui 1800 krooni. Antud hetke seisuga figureerib see isend ka minu riideesemete originaalhinna top ühes, ma ei ole veel otsustanud, kas panen ta kohe klaasi taha või kannan ka enne ühe korra. Huvitav allahindluste skeem oli ka mööblikaupluses – allahindlus on ostja vanus, aga maksimaalselt 40%. Slogan kõlas siin muidugi „Esimest korda elus soovid, et oleksid vanem”. Ja täiesti õigesti kõlas. Teadatuntud Eesti esiihnurina ei olnud ma mingil juhul valmis 13% lisaallahindlusest loobuma ja nii küpses siis plaan. Läksime kahekesi poodi ja nagu kaks kuu aega näljas olnud lõvi hakkasime ohvrit otsima. Kriteeriumid – meesterahvas, üksik, sihitult ringitöllerdav, välimuse järgi igaks juhuks 50ne, kuna araablased näevad ju tunduvalt vanemad välja ja päris loll oleks olnud sattuda 30 aastase otsa, kes näeb lihsalt halb välja. Alguses proovisime paarisrakendi taktikat, edutult. Siis sparta kolmnurka, aga kuna me olime kahekesi, siis see ei tulnud ka hästi välja. Seejärel otsustasime hargneda ja luurata vaikselt riiulite vahel, ikka saaki polnud. Kogu müüjate seltskond vaatas meid juba väga imelikult peale tunni ajalist jahitegevust, kus me igasugused nendepoolsed abikatsed urinaga eemale tõrjusime. Aga lõpuks naeratas õnn ka näljaste kiskjate õuele – üks itaalia päritolu saak lamas pahaaimamatult tugitoolis ja ootas müüjalt hinnapakkumist, kui ta ootamatult maha murti. Taganemisteed tal enam ei olnud, ilmselt oli hirmutav ka ida-euroopa päritolu ja minu torso ning nii ta oma kaardi kassas ette ka näitas. Suur edu saavutatud, läksime näsisime preemiaks mäkdonaldsi burgereid :)

Lõpetuseks siis ka veel Dubai värskeid majandusuudiseid – emiraat on leidnud kaks suurepärast viisi sissetulekute kasvatamiseks. Esiteks ostis politsei täna 450 mobiilset radarit, millega kirjutati eelarvesse sisse aasta lõpuni täiendavad 1,5 miljardit krooni trahvide näol. Teiseks moodustati inspektorite osakond, kes hakkab kontrollima seaduse „Üks maja – üks pere” täitmist ehk siis ühes majas ei tohi koos elada mitu peret vaatamata asjaolule, et mõned majad on suured nagu Lasnamäe elamurajoon. Trahv sellise asja eest on 150 000 krooni ja kui siin arvatakse olvat seadust rikkuvaid maju 5000, siis kiire arvutus näitab, et lisaraha saadakse 750 miljonit. Kokku lisatulud 2,25 miljardit ühe päevaga, ootan huviga homseid uudiseid :)

2 comments:

  1. Mõni lihtsalt peab "esinema". Pole ime kui sa ei eestistu enam varsti..kust me võtame sulle eraldi saared, 40c kuuma ja karske maa...

    ReplyDelete
  2. Vanaema- vanaisa janunevad uute uuduste järele ja saadavad teile marjamusisid!

    ReplyDelete