19.05.09

Nii, mu noored ja vanad austajad. Vastu tulles üldsuse soovile otsustasin hakata sama moodsaks, kui Savipätsi Ets ja pidama blogi. Eks muidugi näis, mis sest asjast pikapeale välja tuleb.

Et aga kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et ma olen äärmiselt pettunud Estonian Airi otsuses panna lennuk nii ebasportlikult vara üldse lendama – seoses sellega oli esialgne plaan tõusta 5:55. Esimene mõte oli et miks töötul mehel kell peab keset ööd helisema ja magasin edasi. Pärast äratuskella teist katset otsustasin minna järgmise lennukigaja magasin edasi. Lõppkokkuvõttes osutus kell siiski õnneks minust visamaks ja lennujaamas õnnestus mul isegi õigel ajal olla. Seal tuli muidugi välja, et mul on 7 ülekilo, võinoh, pigem olid need siiski kohvril. Samas selgus ka, et check-in lauas oli vana piraaja, seega probleem lahenes juba sisuliselt enne ilmnemist. Samuti ei valmitanud talle probleemi mind panna ka äriklassi, või siis oli see mingist muust asjast tingitud, seda ma ei tea siiani. Aga igatahes ei olnud mul absoluutselt midagi selle vastu, et saada söödetud-joodetud Estonian Airi poolt, kuigi muidugi veidi kahju oleks, kui nad nüüd selle pärast pankrotistuks. Kokku oli täna siis kolmel lennukil au mind vedada, aga kuna lennureisid ei ole just maailma põnevaimad üritused ja keskendusin pigem magamisele, siis las need jääda. Kiidusõnad pean tegelikult küll Austrian Airlinesi kohta ütlema – esiteks on nad näiteks erinevalt KLM-ist raatsinud pinkide vahele ka väikesed vahed jalgade jaoks jätta, teiseks oli toit parim, mida ma lennukites üldse elus saanud olen ja kolmandaks olid nad soliidselt Viin-Dubai otsal ainult kolmandiku kohtadest välja müünud, nii et laiata sain täpselt nii palju, nagu parajasti tahtsin.

Maandudes selgus kohe, et kohalikud ei põe just ränka tagasihoidlikustõbe – kui muidu peetakse päris heaks näitajaks, et lennujaamal on 2 maandumisrada (üldjuhul ristipidi), siis kohalikud šeigid on teinud mõlemas suunas 3, kokku siis 6. Ja kui lennuk oli maandunud, siis sõitsime veel piki sama rada umbes 10kond minutit rahulikult edasi. Viimane rajatähis näitas 5km, aga sealt kruisisime veel nii kilomeetri-poolteist. Kodumaise lennuvälja ainus rada peaks olema kusagil 2-3km vahele. Ettearvatult oli ka lennujaama hoone muidugi selline, kus jalutada ikka sai ja passikontrolli laudu oli näituseks 70 tükki kõrvuti. Ilmselgelt on muidugi see lennujaam veel liiga kitsas ja seega alustatakse just neil päevil 40km kaugusele Abu Dhabisse maailma suurima lennujaama rajamist.

Lonely Planet soovitas tungivalt mitte narkootikume sisse vedada, kuna hetkel pidid siin riigi leival olema üks mees, kes jäi vahele 0,03g kanepiga ja teine mees, kelle taskust avastati 3 mooniseemet. Tänu sellele sündinud otsus seda mitte teha osutus seekord veaks – absoluutselt keegi ei tundnud minu vastu huvi, välja arvatud muidugi passikontroll ja siis kohalik halatis mees, kes kõigi saabujate silma võrkkestast pilti teeb. Küll aga viidi kiiresti ilmselt anaalkontrolli üks poola neidis, kes oli otsustanud saabuda islamiriiki nabani dekoltee ja 10cm laiuse vööga :) Ja mis jäi veel kohe silma – naistele on igal pool eraldi järjekorrad, väljapääsu juures oli ootajate jaoks ka kaks ala – gentelmanid ja ladyd. Ja kuna siin on 80% mehi ja 20% naisi, siis ei ole vaja just Teaduste Akadeemia liige olla, et arvata, kumb järjekord pikem on. Diskrimineeriv tundus küll see, et kui mõni mees sattus isegi naiste ala lähedale, saabusid väga kurjad halatimehed, samas naised võisid vabalt meeste alal vahtida. Nii et igatpidi karjuv ebaõiglus!

Noh, päeva lõpuks jõudsin siis hotelli ka, kus minu öö maksab 350 kohalikku (kurss on umbes 3,2, ehk siis 1100 krooni), kena üllatusena selgus, et mu armas tööandja on selle juba kinni maksnud. Esimese asjana toodi muidugi kohe kuum rätik ja külm mahl ja kukuti üleüldse ümardama. Tundus kahtlane ja tutvusin seinal ka ametliku hinnakirjaga – odavaim tuba on 1750 dirhamit ehk siis umbes 5300 krooni. Ma muidugi väga ei kurda, nii luksuslikus kohas ma enne igatahes olnud pole. Teisalt on väikene miinus see, et näiteks ka interneti kasutamine maksab 160 krooni tund. Otsustasin mitte kasutada.

Ahjaa – kliimast ka – tervitan neid mehi, kes mind lohutasid, et siinne kuumus on palju paremini talutav, kui Eestis, kus on tohutult niiske. Õhtul kell 10 on sooja 31 kraadi ja õhuniiskus on 97%. Konditsioneerid pidid olema igas hotellitoas ja korteris ja täpselt nagu Mehhikos, ei häbeneta ka siin seda näidata ja hoitakse ikka põhjas. Tõenäoliselt tuleb homme kontoris seletamist, et nohu ei ole seagripi peamine tunnus, samas peaks olema hea rahulik üksi istuda.

Kuna mu esimene blogi pidamise elevus on nüüd läbi saanud, siis päris nii pikki postitusi edaspidi loota pole mõtet. Igatahes olge kõik musud. Šeik Mihkel