Friday, August 28, 2009

28.08.09 Ramadan Kareem!

Ramadan on siis täispööretel tööle hakanud ja minule, kes ma uskmatu koerana esimest korda elus üldse islamiriigis olen, on ikka üksjagu mokk töllakil vahtimist. Kusjuures tuleb tunistada, et prohvet Mohamed tahab ikka ka mind, vana taarausulist, moslemite ridadesse meelitada. Nimelt juhtus eile selline lugu, et olin ilmutuse tunnistajaks, kusjuures sel hetkel ma ei olnud veel ainumatki pokaali veini joonud ega ainumatki seenepoega söönud. Aga igatahes esimest korda siinoleku jooksul nägin ma taevas pilvi ja kui muidu on taevas siin tänu väga eredale päikesele ning pidevalt õhus hõljuvale liivale hall, siis eile õhtul oli see helesinine. Nii et kerge nostalgianoodi kõlades võib öelda, et tundus nagu tagasi kodus. Poetasin pisara ja õhtul tekitasin taarat, et ikka oma usulisi veendumusi kinnitada.

Kuna Ramadani ajal päikesetõusust kuni loojanguni võitlevad moslemid oma maiste ihadega ja miskit süüa ei tohi, siis päeva lõpupoole hakkavad juhtuma kummalised sündmused. Sõitsin mina mõni päev tagasi õhtusel ajal ühes villade rajoonis ringi ja imestasin, mispärast iga kolmanda maja ette suur hunnik luksusautosid pargitud on. Siis aga avasid mu silmad ühe eriti suursuguse häärberi lahtised väravad, millest parajasti suur bussitäis india päritolu kelnereid sisse jalutas – aeda oli püsti pandud Pirita näituste paviljoni suurune telk, kus siis araabide armee piimajõgedel ja pudrumägedel hea maiststa lasi. Ja nii pidigi tavaks olema, et kogu Ramadani aja siis käiakse nagu Mardipäeval perest perre, telgist telki ja lastakse cateringi firmade toodangul hea maitsta. Janoh, loomulikult ei ole vajalik osundada asjaolule, et iga sellise pidustuse teenindamiseks toodi kohale nii 20-30 kelnerit. Ka vägijooki pidi nendel üritustel ikka üksjagu kuluma. Rääkides alkoholist, siis see mees, kes mulle auto müüs, tutvustas mulle veidi ka moslemite päris maailma. Omar on pärit Süüriast ja tema naine on filipiinlanna, mõlemad on süvamoslemid. Kodus on neil 3 kassi ja kui Käts (ilmselgelt tahtes näha kaklust) uuris, et ega teil koera pole, siis vastasid nemad, et loomulikult mitte, kuna koer on räpane loom ja kui sa teda puutud, siis vastavalt islamireeglitele tuleb kohe minna käsi pesema. Nii siis tõenäoliselt seebi raha kokkuhoidmise eesmärgil koera polnudki. Tundus, et on tõesti äärmiselt islamistlik pere, hakkasin juba hirmuga vaikselt ringi vaatama, et tea kus need pommid siis olla võivad. Hetkeks tundus, nagu oleks Omar mu mõtteid lugenud ja tahaks mulle lõhkeaineladu näidata ning ütles, et läheme vaatame nüüd garaaži. Noh, nagu mehed ikka käivad aeg-ajalt garaažis autosid putitamas. Mingisuguseid seadeldisi mul küll tuvastada ei õnnestunud, aga minu suureks imestuseks pani mees sigareti ette, ise veel mainides et oh kui hea, et tulid, nüüd oli hea ettekääne välja tulemiseks ja naine ei näe, et suitsu teen. Küsin siis, et minu teada peaks olema islamiseadustega suitsetamine ka rangelt taunitud, et kuidas sa nüüd siis niimoodi. Tema vastu, et ah, kui ma joomisprobleemist lahti sain, siis hakkasin suitsu tegema. Selgus, et Omar oli veetnud nädalas ikka vähemasti 3 õhtut-ööd baarides ja mitte just puhast apelsinimahla juues. Kuna aga naisele see miskitel arusaamatutel põhjustel mitte mokkamööda ei olnud, siis tubli pereisana jättis Omar baarides käimise maha, hakkas suitsu tegema ja autosid koguma. Nüüd on tema hobi 60-80ndate Mercedese mudelid – ostab mingisuguse õnnetus olukorras isendi ära, uurib internetist, kuidas korda teha, ostab Sharjast varuosad ja veedab iga õhtu garaažis. Kummalisel kombel tundus naine siiski selle asjaga päri olevat, kuigi varem oli mees ainult 3 õhtut nädalas toast ära. Igal juhul kokku on tal 11 mersut, lisaks siis veel ka igapäevasõitude autod. Ja igal reedel peseb ja vahatab ta kõik need ära. Seega ma arvan, et ma ostsin suhteliselt õigelt mehelt auto. See selleks. Uurisin siis ka, et kuule, kas mitte lisaks suitsetamisele joomine ei pidavat äärmiselt patune teguviis olema? Selgus, et ega ei tohiks jah, aga mis teha, elu on selline. Nii et niipalju siis nende väga rangetest usukommetest,välja arvatud koera katsumine.

Tulle veel tagasi Ramadani juurde, siis selle esimese päeva õhtupoolik oli suhteliselt humoorikas – kui töölt hakkan koju sõitma, siis kuulan kõigepealt raadiost liiklusuudised ära. Üldjuhul kuskil ikka mõned mehed pole suutnud kokku leppida, kumb esimesena sõidab ja nii on siis ikka aeg-ajalt mingisugune tee mõneks tunniks umbes. Kui tavaliselt teatatakse 1-2 õnnetusest, siis tol õhtul kulus 10 minutit, et ette lugeda tänavad, kus miskit lahti on – kui ma nüüd õigesti mäletan, siis 3 kohas põlesid autod, 2 kohas oli ahelavarii kiirteel, 2 autot olid kummuli ja siis kirss tordil – suhteliselt minu elupaiga läheduses olid kiirteel kaks mees oma autod teineteise otsa teisaldanud ja selle asemel, et üritada need tee pealt eest saada, otsustasid mehed keset kiirteed kaklema hakata. Arvestades Dubai rangeid seaduseid ja siinset rahulikku elu, siis on siin isegi baarides haruharva sõnelemist, rääkimata kakelungist. Kuna ma tükk aega enam Tallinna vanalinna kuldses kolmnurgas käinud ei ole ja kaklust näinud ka pole, siis võtsin kiiresti suuna sinna peal – oma silm ikka kuningas. Kahjuks aga oli politsei seekord minust kiirem ja kui mina kohale jõudsin, istusid mõlemad mehed juba õnnetute nägudega politseiauto pagaasnikus. Rääkides aga veel Ramadani mõjust minule, siis täna söandas see ikka ka minu lillelisele elule fataalseid tagajärgi omada. Sõime hommikuks oma pannkoogid ära ja plaanisime minna hiliseks lõunaks IKEA restorani, kus saab väga euroopalikku rooga mekkida. Kui kohale jõudsime, olid minu isunäärmed juba igatahes kõvasti tööle hakanud ja nii oli tükk tegu, et hambaid rooli ei lööks. Sisse minnes löödi aga mulle vastu hambaid – kõik restoranid on ju kuni päikeseloojanguni kinni. Õnneks on päikeseloojang nende ajaarvamise järgi siis, kui see vaevalt on horisondi taha kadunud ja eriti kõvasti ukse taga laamendada ei jõudnud. Aga ilgelt närvi ajas küll!

Lõpetuseks tahaks millestki ilusast ka rääkida – nimelt lugesin täna Contra blogist, et Euroopas tegevat ilma teine sala-Eesti jalgpallur nimega Miku(teatavasti esimene on siis Kaka). Eile lõi ta igatahes Valencia eest 3 Euroopa Liigas väravat ja tundub üleüldse peaaegu et sama kõva mees, kui mina olevat. Rahvuskoondise tasandil esindab Venetsueelat, aga on ka Ungari kodakondne, nii et oma ugri-mugri-soome-ugri juuri peita pole õnnestunud. Ma loodan, et kodanik Oruma (või Orumaa) annab nüüd ka oma venna tegemistest teada ;)

Nii, ja lõpetuseks panen siis mõned pildid kohalikust akvatooriumist, minu isiklik sümpaatia kuulus otseloomulikult piraajadele, siinkohal tervitan palavalt kõiki Eesti kalu :)


Siin siis üritan sõprussidemeid luua haikalapoeg Rudolfiga.




Siin jäime napilt lõunale hiljaks.



Siin võistleme jäsemete pikkuses. Absoluutarvestuses võitsin mina, oma oma kaalukategoorias aga kohalik ürask.



Ja erinevaid uššipilte kah siis ;)

1 comment:

  1. nagu väitis üks mu moslemist tuttav, see kui ta juhuslikult satub viina jooma ja sealiha sööma on puhtalt tema ja Allahi vaheline asi, et eks ta siis pärast palub andeks :D

    Umbes nagu katoliiklased, et tapan klassitäie ilmsüüta lapsukesi, siis lähen pihin pühale isale ja ütlen 10 ave mariat ja asi on jälle jonksus :)

    põneeev :)

    ReplyDelete