14.06.09

Palju päikest on Dubai peale paistnud ja ilmselt palju vihma sadanud Eestimaa peale sellest ajast, kui ma sain mahti teid viimati harida. Asjaolud viimasel ajal on kulgenud tunduvalt kiiremini, kui härra Gagarin omal ajal kosmoses ja nii olen ka juba kolmandat päeva õnnelik üürnik. Õnnelikkus kui selline on muidugi mitmeti mõistetav, aga sellest kõigest juba allpool.

Hakatuseks pean ütlema, et hotellist lahkumine oli väga kurb – kõiki teenindajaid tundsin seal juba nägupidi, samuti olin ise väga tehtud poiss. Kui varem küsiti minult alati hommiksöögile minnes autogrammi (ma ise paneksin küll selle arvele, et enda näol koondan siiski Brad Bitti, George Clooney, Jüri Krjukovi ja Kärna Ärni parimaid omadus), siis viimasel ajal juhatati mind kiirelt lauda, toodi pikema jututa piparmünditee ja kokapoiss-murjam praadis kohe kiiresti kaks muna koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Põhimõtteliselt ei pidanud ma oma suud soovide väljendamiseks kulutama ka ei spordisaalis, basseinis ega ka hommikuti taksot tellides, kogu värk tiksus nagu õlitatult. Aga kuna iga õlle saatuseks on ükskord liisuda, siis oli aeg ka minul sealt lahkuda ja mis saaks olla meeliülendavamam, kui teha seda tipus olles. Üks asi jääb muidugi hinge kripeldama – mul on kahtlane tunne, et Tema Majesteet Elizabeth II on mind vahepeal mingisuguste Briti impeeriumile osutatud eriteenete eest otsustanud tõsta rüütlistaatusesse. Igal võimalikul ja võimatul juhul pöörduti minu poole kui Söör Maikel, nii et kui satute juhtumisi vanaprouat nägema, siis tervitage teda minu poolt ja uurige, mis selle põhjus oli. Enesestmõistetavalt jätkan siin ka jälgede ajamist, asjaga kursis olevaid teenindajaid tundub siin mujal ka olevat.

HOIATUS! Järgnev lõik võib sisaldada järjekordselt pajatusi kohalikest linnukestest, nii et Kädil ja nõrganärvilistel palun siirduda ülejärgmise paragrahvi manu.

Veel nukram, kui hotellist lahkumine, oli tegelikult see, et kui siiani pakuti mulle massaaži ja muid asju tänaval skeemi järgi, et mina pean ikkagi maksma, siis minu viimasel õhtul Deiras teatas üks negriidne emand, et nii värske liha käest tema raha ei tahagi. Pakkumine oli loomulikult majanduslikust aspektist vaadates ahvatlev, visuaalsest aspektist vaadates oli olukord vastupidine. Majanduslikult mõtleva indiviidina analüüsisin kiiresti ajaloolist trendi ja tulevikuprognoos näitas, et sama tendentsi jätkudes pakutakse varsti raha hoopis mulle, seega keeldusin viisakalt ja jäin panustama optsioonidele. Paraku jah, turg ei liikunud piisavalt kiiresti, seega samal õhtul selliseid pakkumisi ei tulnud ja kuna sellest vanu Araabia linnu meenutavast linnaosast liikusin veidi Euroopalikumasse, siis see raha minu poolt ka nendele neidudele alles jäi.

Tulles aga tagasi põhilise juurde, siis korteri otsimine Dubais on tunduvalt keerulisem, kui lasteaias jänkude rühmast otse huntide omasse saamine (mäletatavasti on siis rebaste rühm nende kahe vahel eksole). Tänu liinibussidele sihitult (no minu jaoks siiski sihilikult) ringi sõitmisele otsustasin sellise areaali nagu The Greens kasuks – tegu on ilmselt ainsa Dubais leiduva projektiga, mis vähemalt tundub olevat lõpetatud, ehk siis kraanajuht ei vahi aknast sisse. Lisaks on see piirkond ka Dubai üks rohelisemaid (peab muidugi mainima, et kastemehhanismid töötavad 7-8 korda päevas, aga kuna tegemist on mitte just kõige hoolikamalt puhastatud taaskasutatava veega, siis tuleb keelata rõõmu ja mitte minna vihmutite alla mürama), siin ei ole akna taga mošeed, mis 6 korda päevas palvusele kutsub ja üleüldse tundub selline muhe ja noobel piirkond. No see selleks. Ühesõnaga üürikuulutuste peale helistades selgus, et kui tahad head korterit saada, pead olema gepardlikult kiire, sest head korteid lähevad paari tunniga alates internetis ilmnemisest. Maaklerite tegevus on siin muidugi legendaarselt passiivne – vaatamata asjaolule, et iga tehingu pealt saavad nad vähemalt 10 000 krooni puhtana kädeen, siis ega nad ennast sellest häirida ei lase, et klient tahab korterit näha. Nii ongi kõik üüritavad korterid lihtsalt lahti, kundele öeldakse aadress ja kogu moos. Aktiivsemad haid helistavad veidi hiljem ja uurivad ka, kuidas oli, aga kuna nad teenivad ikka ainult kommirada, siis oli ka neid, kes hiljem vastamata kõnesid tegid ilmselge eesmärgiga oma kulusid kärpida. No leidsin siis ka internetist ühe päris apetiitse eksemplari ja sõitsin kohale, et üle vaadata. Koridori jõudes olin täieti veendunud, et Eesti üldlaulupeo rongkäik hakkab seekord Dubaist pihta – inimesed seisid põhimõtteliselt järjekorras, et seda korterit vaadata, aga oli näha, et tegemist oli algajate diletantidega, kes vaatasid üle ja läksid veel samas majas teisi objekte kaema. Mina juba vana kalana itsitasin vaikselt pihku, helistasin kiirelt juba korterist maaklerile ja nii ma siis rohkem kui Eesti keskmise aastapalga jagu aastase üürilepingu vastu ka vahetasin. Maksmine on ka siin muidugi omaette ooper, ei mingeid ülekandeid ei pangas ega internetis, vaid kõik käib tsekkidega. Nii siis ongi ka minu taskus tsekiraamat, nagu ikkagi õigele härrasmehele kohane. Kui teist kellelgi on veel selline asi olemas, siis ootan dzentelmeni külla väikesele keskustelule, viski ja sigarid on minu poolt, torukübar anda uksest sisse jõudes ustav teener Johni kätte.

Võtmete kättesaamisega samal päeval sõlmisin kohaliku vee- ja elektriagentuuriga vee- ja elektritarne lepingu ning kuna ma juba selline kooner olen ja hotelli eest rohkem maksta ei olnud minu unistus, siis kohaliku superkarmetiga sai sõlmitud kummimadratsi-, teki-, padja- ja toonikutarnimise lepingu (dzinn on mul endal veel olemas). Lühidalt, õhtul kell 9 leidsin ennast kenasti oma uuest kodust, aga mida ei olnud, oli vesi. Kiire kõne ametkonda ja ilmnes india tööjõu positiivne külg – 23:00 oli mul mehhaanik uke taga, kes keldris vajalikud kraanid lahti keeras. Siis tuli aga aeg tänada maeiteakeda selle eest, et ma tol õhtul ei läinud mõnda baari laiama – selgus, et pesumasina kraan lekib ja tunni aja pärast oli mul põrand vett täis. Et vältida paanika teket, segasin ühe dringi, pidasin aru, võtsin appi kõik külmkapi sahtlid, 2 riiulit ja ühe kapi sahtli (ega mul rohkem mingeid liigutatavaid asju seal muidugi polnud ka) ja ehitasin diplomeeritud insenerina süsteemi, mis suutis 6 tunni jagu vett kinni püüda (no nii 15-20 liitrit). Ehk siis kord öösel tuli üles ärgata, veed välja lasta ja tagasi magama minna. Igasuguste parandus- ja koristustööde meeste kiituseks tuleb muidugi öelda, et kõik toimib siin suhteliselt kiiresti ja korralikult. 2 päeva hiljem on mul kraan parandatud, seinad värvitud ja olen ikkagi lõpuks sunnitud mööblipoode kammima. Ühesõnaga minu poolt on nüüd kõik tehtud, hakake külla tulema :)