05.06.09

Kuna on kuulda olnud torinat, et kodanikud ei saa vabalt oma arvamust avaldada, siis sõnavabaduse tulihingelise pooldajana tegin kommenteerimise kõigile absoluutselt vabaks (mitte et ma enne teadlikult oleks seda piiranud). Nii et kommenteerige terviseks, eks ma jõudumööda katsun siis tekkinud küsimustele ja ettepankutele ka vastata.

Tänase peatüki võiks aga tinglikult nimetada ka kiireks vaateks kohalikku poliitellu, nimelt olen nüüd hakanud tasapisi aru saama, kes siin mida valitseb ja kes millel oma karvast kätt peal hoiab. Araabia Ühendemiraatides on siis kokku 7 emiraati. Euroopas läksid selised liitriigid küll moest juba aastasadu tagasi, aga kui soovi ülemaailmse trendiga kaasas käia ei ole ja muidu huvipuuduse üle kurta ei saa, siis miks ikkagi mitte. Pealinnaks on Abu Dhabi, mitte Dubai, mida ka mina isiklikult pikaaegse naivistina arvasin. Kuna Abu Dhabile kuulub ka suurem osa Emiraatide naftast ja õlist, on ka tegelikult sealsed kodanikud tunduvalt jõukamad, aga erinevalt 80km kaugusel asuvast ja tunduvalt väiksemast Dubai emiraadist ei ole seal kunagi olnud väga ambitsioonikat kuningat, seega siis muu maailma jaoks on pealinna näol tegemist küllaltki tundmatu külaga. Igal emiraadil on ka oma valitseja, pealinna šeik on siis ühtlasi ka kogu riigi roolija. Dubai valitsejaks on Tema Kõrgeausus Šeik Mohammed bin Rashid al-Maktoum, kes ühtlasi on ka Ühendemiraatide asepresident ja peaminister ühes isikus, reaalsuses pidid muidugi tema suhted olema tunduvalt kõvemal tasemel, kui ametlikul juhil. Igal emiraadil on loomulikult ka oma seadused ja valitsus, aga need mehed käivad niisama rohkem moe pärast koos teed joomas ja vesipiipu popsutamas ja mida iganes ka nad asjast arvavad, šeigile jääb ikkagi oma lõplik sõna. Ja enesestmõistetavalt määrab iga surev juht ka endale ise järglase. Vabad valimised pidid tegelikult toimuma 2006 aastal, räägiti isegi tähtajatu elamisloaga inimestele hääletusõiguse andmisest, aga tõenäoliselt sai viimane asi ka nende valimiste vabadusele saatuslikuks ja lõppkokkuvõttes jäid need lihtsalt ära. Vaatamata kõigele on tegelikult kohalik araab olukorraga äärmiselt rahul, no olgem ausad, ma oleks ka, kui ma saaks 10 korda nii palju igas kuus lillegi liigutamata (lilli on siin muidugi suhteliselt raske liigutada, arvestades et neid suurt polegi) oma pangaarvele, kui ma praegu teenin palehigis oma igapäevast tööpõldu kündes. Tänu palavale armastusele alamate poolt on Dubai on ilmselt ka üks väheseid riike maailmas, kus pealik liigub ilma ihukaitsjateta ringi. Šeik ise pidi aga väga tore ja lahek loomuga mees olema. Meie kontoris on väga kõrgelt hinnatud üks prantsuse tütarlaps, kes oli koos sõpradega kõrbesafaril, kui suutis oma auto liiva sisse kinni istutada. Peatus siis nende juures G-klassi Mercedes (šeik ostis neid muide eelmisel aastal omale ja oma perele ei vähem ega rohkem kui 350, kõik valget värvi ja puha), välja astus kroonprints isiklikult, andis neile paar pudelit vett, uuris kuidas läheb ja tõdes et loll lugu jah, kui niimoodi kinni olete, tarvis välja lükata. Istus siis oma autosse ja läinud ta oligi. Vot selline rahvamees. Mulle kui nõukogude taustaga lapsele kangestuvad muidugi selle peale ilmselt veel pikalt unenägudes Vova ja Lenini lood :)

Muidu on kõik ilus ja tore, aga Dubail ja šeigil on üks mure, mida ei saa mitte väga väikeseks pidada – nimelt on nafta praktiliselt täiesti otsas ja seoses suure majanduslangusega on ka muu sissetulekud drastiliselt vähenenud. Teisisõnu on raha suhteliselt otsas ja päris otse öeldes vaagub Dubai pankroti äärel, nii et šeik on juba oma isiklikke rahasid hakanud mängu panema. Olukorra pääastmiseks taheti näiteks Abu Dhabile maha müüa rahvuslik uhkus Emirates Airlines, aga kuna vaatamata asjaolule, et kapipealsed on neil parima lennufirma auhindu täis, pole nad kunagi suurt kasumit toota suutnud ja nii ka müügist asja ei saanud. Kuna riigis makse ei ole ja isegi nende kehtestamise mainimine lõpeb pikajalise vanglakaristusega, siis on hakatud kehtestama igasuguseid muid pileteid. Näiteks on nüüd riigi suurimal ja tähtsaimal maanteel iga 10km tagant maanteemaksu putkad, samad asjad on ka kõigil sildadel, mis Dubaid kaheks jagavat jõge ületavad. Iga ületuse eest tuleb tasuda 12 krooni, mis pikas perspektiivis moodustab päris viisaka kopika eriti arvestades asjaolu, et pea igal normaalset tööd tegeval inimesel on siin auto. Samuti muudeti alkoholimaksu, nii et nüüd maksab pea poole joogi väärtusest iga lüli, kes siin vahel on (maaletooja, hulgimüüja, hotell jne). Kui enne olid siin alkoholi müüjad ainult hotellide ööklubid/baarid, siis nüüd on nendeks ainult eliithotellide ööklubid/baarid. Sherloklikku taiplikkust üles näidates jõudsin ka järeldusele, miks siin Skype keelatud on – nimelt tegutseb riigis kaks telefonioperaatorit (nii mobiili kui tava turul) ja nendest ühe levi on pehmeltöeldes olematu. Ja kellele kuulub teine operaator? Endaga võivad klaase kokku lüüa need, kes pakkusid, et šeigi perele. Kui kodumaised operaatorid annavad tasuta telefone ja kõneaega selleks, et ma nende võrku astuks, siis siin ma pidin maksma 520 krooni, et saada Etisalati kliendiks. Samuti kuuluvad Tema Kõrgeaususele ka näiteks kõik autokoolid, sellega seletaks ära ka fakti, miks ma pean maksma ca 10 000 eeku, et läbida järjekordne sarnane asi oma elus. Teisest küljest on kõik väga lihtne – kõik taolised asjad on monopolid, kõik teavad nende hindu ja läänelikud ettevõtted maksavad vastavalt siis töötajatele ka kompensatsioone.

Kogu eelmise lõigu juttu palun kindlasti mitte minu hariliku virinana võtta, elu siin on tegelikult lihtne, mugav ja isegi Eesti palka arvestades elab siin kenasti ära.

Oma tegemistest rääkides on kindlasti märkimisväärseim sündmus minu teisipäeva õhtune aktiviteet – nimelt ühe Eesti suurima Saksa koondise antifännina väisasin sõpruskohtumist Araabia Ühendemiraatide (edaspidi UAE) ja Saksamaa vahel. Toimus see 7000 pealtvaatajat mahutaval Al Maktoumi staadionil, umbes pool sellest oli ka täis ja loomulikult olid 90% nendest kas kohalikud või turistidest sakslased. Ilmselgelt aga šeigi valvsat silma kartes aplodeeriti ja elati kaasa nii sünnimaale kui ka praegusele kodumaale. Mina muidugi mingit tolerantsi fritsude mängu suhtes üles näidata ei suutnud, nii et olin sunnitud pidama natside järeltulijatega ka tuliseid vaidluseid teemadel „Saksa jalgpall kui igavaim maailmas”, „Deutsche ordnung” ja „Ma ei viitsi sinuga enam vaielda”. Peab tunnistama, et põhimõttekindlus oli minu pluss, aga mäng mõjus ideelisusele halvasti – lõpptulemuseks oli 7:2, väravaid löödi igale maitsele ja kui sakslased eesotsas Gomezega oleks vähegi viitsinud mängida, oleks nad võinud kolm korda rohkem lüüa. Kogu jamas on loomulikult süüdi UAE koondis, kelle kõrval isegi Kristen Viikmäe on absoluutne jalgpallijumal. Kaitsemängu pole kohalikele isegi ilmselt kunagi näidatud, mingil määral kompenseerisid nad selle ülima enesekindlusega – igal võimalikul ja võimatul juhul võeti mäng enda peale ja löödi peale. Eks nad tänu sellele ka oma mõlemad väravad said – mõlemad olid löödud nii 25 meetri pealt, üks postist sisse ja teine kaitsja rikošetist. Nii et tegelikult ei saa öelda, et oleks olnud raisatud õhtupoolik, ainsa valge inimesena sakslaste vastu olles leidsin ka mitmeid kohalikke sõpru :) Seoses jalgpalliga on homen päev aga ainulaadne selles osas, et esimest korda alates 1999 aastast ei näe ma isiklikult kohal olles Eesti koondise mängu. Äärmiselt kurb lugu iseenesest, aga samas Erki Nool jättis ka teivashüppes kõrguseid vahele ja tegelikult on omamoodi sümbol teha karjäärile täpselt 10 aasta pealt paus sisse.

Tänase pika jutu lõpetuseks pean ilmselt eelkõige Kätsi väikese seigaga kurvastama. Klassikud on nimelt öelnud, et alkoholivabast õllest kumminaiseni on ainult üks samm. Eile leidsin poest alkoholivaba õlle. Ja tuleb ausalt tunnistada, päris normaalne oli ... :)